Filmi- ja meediablogi

Aasta vilistlane 2017 – Triin Ruumet

31.08.2017 14:00:55

Triin Ruumeti esimene täispikk mängufilm „Päevad, mis ajasid segadusse“ valmis 2016. aastal ning on tagasivaade 1990ndate jõmmikultuuri. Film osutus edukaks, kogudes kinodes 62 262 vaatajat ja pälvis ka kriitikute tunnustuse Neitsi Maali auhinna näol, millega Eesti Filmiajakirjanike Ühing tunnistas selle 2016. aasta parimaks Eesti filmiks. Samuti võitis „Päevad, mis ajasid segadusse“ Eesti Kultuurkapitali aastapreemia audiovisuaalse kunsti valdkonnas ja pälvis võidu kuues kategoorias Eest Filmi- ja Teleauhindade (EFTAde) jagamisel. Lisaks on film pälvinud auhindu Karlovy Vary International Film Festivalil žürii eripreemia ning Listapad-Mins International Film Festivali eripreemia noore energia eest.

Tema tudengifilmid on võitnud hulgaliselt auhindu. Ta on ka esimene Anri Rulkovi preemia laureaat, pälvides selle filmide “Ülevaade psühhoanalüütilisest teraapiast nr 11. näitel”, “Põhja” ja “Teisel pool vikerkaart” eest 2012. aastal.

Kuidas tulid selle peale, et BFMi õppima tulla?

Alguses … või noh, terve elu arvasin, et lähen EKAsse maali õppima, aga siis selgus maali katsetel, et ma ei saagi sinna väga ettepoole ja ma mõtlen asjadest teisiti. Siis läksin ikkagi BFMi meediaosakonda … tuli lihtsalt selline tunne. Seal jäin ka suht joone alla, aga ikkagi pääsesin üle noatera sisse. Siis sai suht kohe selgeks, et midagi muud ma väga peale filmi seal teha ei viitsi ega taha ning järgmisel aastal astusingi juba filmi bakasse uuesti. Ja nii see teekond kujunes.

Milline osa õppest sulle kõige rohkem meeldis?

Praktiline.

Räägi oma tudengielust üks põnev juhtum.

Neid asju oli ju palju, sest meil oli imeline kursus koos, kes kõik klappisid omavahel, päeval käisime koos koolis, õhtul panime baaris tina. Selline vennajaõestumine. Üks öö oli väga lahe ja eepiline kui tegime vanas kotka paviljonis Rein Marani kaameratöö ülesannet poistega ja olime juba nii väsinud ja deliirses olekus, hommikul ronisime katusele, vedasime mingi vana vanni sinna ja siis poisid võtsid trussikute väele, tegime neile kohapeal mingid inglitiivad ja filmisime stseeni. Siis tuli veel mu kursavend Kaur ja surus trelli tooresse lihasse ja Ott, kes talle samal ajal tomatimahla näkku puristas…hommikul läksime sealt otse kunstiajaloo loengusse. Mingi päev ajasime kooli peldikus Madisel juuksed maha ja tegime mingit soengut jne. Igast asju oli, puändiga ja puändita.

Mida on BFM sulle kaasa andnud?

Väga palju. Selle abstraktse mõtlemise suuna, mille Jüri Sillart kaasa andis. Kõik need inimesed mu ümber. Need aastad. Ei saa seda nii konkreetselt kokku võtta. See oli ju päris pikk aeg mu elus, seitse aastat vist.

 

  •  

    Arvamustikas: “Mother!”

    Filmi- ja meediablogi

    “The film plays well as a mystery. Until hopefully by the end you’re asking wtf?” – Darren Aronofsky sõna-sõnalt kirjeldamas oma uut filmi “Mother!”.

    Eks Darren Aronofskyl oli õigus. Oli küll müsteeriline, kuidas üks hinnatud filmitegija nagu tema, suutis nii pinnapealse filmi teha ning lõpuks küsisin tõesti küsimuse: “mida seksi?”.

    Sellest filmist rääkides lähen kaudselt loo detailidesse, seega kui olete filmist huvitatud ja kohe kindlasti ei taha seda endale ära rikkuda, siis ärge edasi lugege. Aga ega siin tegelikult palju sisu rikkuda ei saagi, kuna seda kõike on varem jutustatud ühes vähe tuntud raamatus nimega Piibel.

    Loe edasi
  •  

    Lühifilmi soovitus: “The Gunfighter”

    Filmi- ja meediablogi

    Metsik lääs, pudel viskit ei maksa midagi ja elud maksavad veel vähem. Või noh, kui nende peade eest just raha ei maksta. Saluuni astub tagaotsitav lindprii, kelle tegevust hakkab kommenteerima nähtamatu narraator, mis pingestab situatsiooni veelgi.

    Loe edasi
  •  

    Arvamustikas: “Tom of Finland” – üks värskendav ja vabastav vaatamine

    Filmi- ja meediablogi

    Dome Karukoski värskeim film ühest (gei)maailma värvikamast kunstnikust, Tom of Finland, on südamlik ja tunneterohke, tutvustades inimest nende maailmaraputavate ning vürtsikate pliiatsijoonistuste taga. Karukoskil on õnnestunud veidi alla kahe tunni kestva linastuse jooksul anda edasi ühe looja elu ning olu, haarates vaataja tähelepanu ning juhtides pilgu ka universaalsemale ning tänini päevakorralisele probleemile – vabadus olla ja armastada tagakiusamiseta.

    Loe edasi