Ühiskonnateaduste blogi

Ambitsioonikust, daamid ja härrad! Tippjuhil olgu ikka vähemalt doktorikraad!

26.10.2017 09:24:14

Tagasihoidlikud haridusnõuded tippudele ja vähene tähelepanu pealtnäha kõrvalistele detailidele suurendavad ebaõnnestumise tõenäosust ja muudavad küsitavaks iga professiooni arenguperspektiivid.

Esimene väide on minu arvates eriti oluline piiratud valikuvõimalustega väikeriigis ning puudutab väga valusalt neid valdkondi-elukutseid, kus eestikeelne õpe on professiooni arengu vältimatu aluseeldus (näiteks sisejulgeolek). Teine väide on pigem üldine ning puudutab igaühe võimalusi pealtnäha kõrvaliste igapäevaste pisiasjade kohendamise kaudu pigistada endast ja ümbritsevast välja maksimaalne võimalik.

Näiteks kooliaasta alguses olen tudengitelt uurinud, kui suur on nende lugemiskiirus – mitu sõna minutis nad keskmiselt loevad? Siiani ei ole ükski veel märku andnud, et ta sellele mõelnud oleks. Või kui uurida, et millal nad viimati lugemist õppisid, siis on vastuseks tõdemus, et ainult ühel korral – siis kui lugema õppisid.

Võiks ju küsida, et miks see tähtis on? Käima ju õpime ka vaid üks kord. Tõsi, aga kui tahame joosta ja kiiresti või kaua joosta, siis pelgalt käimisoskusest ei piisa. Võime ju ette kujutada, et kui keskmine lugemiskiirus on nt 240 sõna minutis, siis millise kvalitatiivse eelise annab see inimesele, kes tõstab lugemiskiirust nt 15-25%. See on aga täiesti võimalik ning pessimistide entusiasmi vaigistamiseks märgin, et lugemiskiiruse tõustes ei pruugi väheneda teksti mõistmine, vaid hoopis suureneda. Kuid see on kõik üks teine jutt ning käesolevas vaid sissejuhatavaks näiteks “pisiasjast”, mis võib suurele asjale – kvaliteedile! – märkimisväärse tõuke anda.

Pannkoogiretsept ilma piima, suhkru, muna ja jahuta.

Palusin tudengitel kirjeldada, kuidas nad kirjeldaksid lapsele pannkoogi retsepti nii, et ei kasuta sõnu piim, suhkur, munad ja jahu. See pealtnäha lihtne ülesanne – pannkoogiretsept, mis see siis ära ei ole! – osutus üllatuslikult keeruliseks. Aga miks? Sest millegi spetsiifilise kirjeldamine – rääkimata mõistmisest ja mõtestamisest! – ilma täpse sõnavarata on võimatu. Kui me ei tunne sõnu (=termineid) muna, suhkur, piim ja jahu, siis on väga raske pannkoogiretseptist isegi mõelda.

Nii on ka organisatsiooni ja erinevate professioonidega. Kui me ei tunne spetsiifilist organisatsiooni või elukutset puudutavat terminoloogiat, ei ole võimalik organisatsioonist mõelda; kui me ei tunne politseiterminoloogiat (nt strateegiaid ja mudeleid), siis on politseist raske mõelda, rääkimata selle käitumise adekvaatsest mõtestamisest. Strateegilise juhtimise guru H. Mintzberg on mitmel pool[1] erinevas sõnastuses öelnud, et organisatsioon ilma strateegiata on kui inimene ilma iseloomuta – sellisest on keeruline üldse rääkida. Strateegia on siin ainult näide, kuid meil ei ole vaja minna kaugemale pannkoogiretseptist – terminoloogiat valdamata ei saa keegi aru millest jutt.

Võimalik, et haridustaseme vajalikkuse küsimust aitab kergemini mõtestada ka retoorika. On ju sisuliselt vähetähtis, millist formaalset kriteeriumi nõuab mõni normatiivakt, sest tegeliku vajaduse määrab hoopis keskkond. Ja mulle tundub, et sisejulgeoleku valdkonnas ootab (turvalisus)keskkond vähemalt tippjuhtimise tasandil üsna ühemõtteliselt iseseisva arendus- ja loometöö oskust ning magistriõpingutega antud oskused iseseisvaks tööks ei pruugi olla piisavad.

Erinevate positsioonide täitmiseks soovitatav doktorikraad oleks lisaks õpimotivaatoriks olemisele ka abiliseks personalitöös. Valikuprotseduuril oleks ju huvitav kuulata, kuidas kõrgeima haridustasemenõudega positsioonile kandideeriv esimese astme kõrgharidusega kandidaat enda võimekust selgitab, sest avalikkusele võib selline soov tunduda lihtsalt häbematusena.

[1] Vt nt Mintzberg, H. (1987). The strategy concept II: another look at why organizations need strategies. California management review, 30(1), 25-32.

Artikli autor on Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi avaliku juhtimise lektor Priit Suve.

Loe täispikka artiklit Eesti Päevalehest.

  •  

    President tunnustab: Anne Tiko. Valgetähe V klass

    Ühiskonnateaduste blogi

    Anne Tiko on Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi psühhosotsiaalse töö lektor, arengupsühholoog. Ta tegutseb selliste ühiskonnakihtidega, kelle poole igaüks pole nõus vaatamagi. Temasarnaste inimeste suurus ei vaja selgitamist neile, kelle elu või tervise nad päästnud või kelle kannatusi teo või trööstiga leevendanud. Anne Tiko kutsumus on vaikselt ja sihikindlalt teha ühiskonnas seda, millele me tingimata iga päev ei mõtle, aga mille puudumist märkaksime 24 tunni jooksul.

    Loe edasi
  •  

    Kertu Jukkum: elus ei ole piire

    Ühiskonnateaduste blogi

    „Elus ei ole piire!“ väidab Kertu Jukkum, meelelahutusportaalide juht ja lemmikloomade hea käekäigu eest seisja. „Sina ise lood need piirid, just sellised nagu soovid. Seepärast soovitan: võta vastu kõik väljakutsed ja kasuta võimalusi, mis avardavad maailma. Ole tänulik eksimuste ja pettumuste eest, sest neist õpid kõige enam. Sa saad selleks, kelleks soovid ja oled, kes olla julged.“

    Loe edasi
  •  

    Kuidas olla mõjusad?

    Ühiskonnateaduste blogi

    Meie rahvastikuolukorra hindamiseks on hädavajalik võrdlusmaterjal teistega, kirjutab Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudi Eesti demograafia keskuse vanemteadur Luule Sakkeus.

    Loe edasi