Ühiskonnateaduste blogi

Ambitsioonikust, daamid ja härrad! Tippjuhil olgu ikka vähemalt doktorikraad!

26.10.2017 09:24:14

Tagasihoidlikud haridusnõuded tippudele ja vähene tähelepanu pealtnäha kõrvalistele detailidele suurendavad ebaõnnestumise tõenäosust ja muudavad küsitavaks iga professiooni arenguperspektiivid.

Esimene väide on minu arvates eriti oluline piiratud valikuvõimalustega väikeriigis ning puudutab väga valusalt neid valdkondi-elukutseid, kus eestikeelne õpe on professiooni arengu vältimatu aluseeldus (näiteks sisejulgeolek). Teine väide on pigem üldine ning puudutab igaühe võimalusi pealtnäha kõrvaliste igapäevaste pisiasjade kohendamise kaudu pigistada endast ja ümbritsevast välja maksimaalne võimalik.

Näiteks kooliaasta alguses olen tudengitelt uurinud, kui suur on nende lugemiskiirus – mitu sõna minutis nad keskmiselt loevad? Siiani ei ole ükski veel märku andnud, et ta sellele mõelnud oleks. Või kui uurida, et millal nad viimati lugemist õppisid, siis on vastuseks tõdemus, et ainult ühel korral – siis kui lugema õppisid.

Võiks ju küsida, et miks see tähtis on? Käima ju õpime ka vaid üks kord. Tõsi, aga kui tahame joosta ja kiiresti või kaua joosta, siis pelgalt käimisoskusest ei piisa. Võime ju ette kujutada, et kui keskmine lugemiskiirus on nt 240 sõna minutis, siis millise kvalitatiivse eelise annab see inimesele, kes tõstab lugemiskiirust nt 15-25%. See on aga täiesti võimalik ning pessimistide entusiasmi vaigistamiseks märgin, et lugemiskiiruse tõustes ei pruugi väheneda teksti mõistmine, vaid hoopis suureneda. Kuid see on kõik üks teine jutt ning käesolevas vaid sissejuhatavaks näiteks “pisiasjast”, mis võib suurele asjale – kvaliteedile! – märkimisväärse tõuke anda.

Pannkoogiretsept ilma piima, suhkru, muna ja jahuta.

Palusin tudengitel kirjeldada, kuidas nad kirjeldaksid lapsele pannkoogi retsepti nii, et ei kasuta sõnu piim, suhkur, munad ja jahu. See pealtnäha lihtne ülesanne – pannkoogiretsept, mis see siis ära ei ole! – osutus üllatuslikult keeruliseks. Aga miks? Sest millegi spetsiifilise kirjeldamine – rääkimata mõistmisest ja mõtestamisest! – ilma täpse sõnavarata on võimatu. Kui me ei tunne sõnu (=termineid) muna, suhkur, piim ja jahu, siis on väga raske pannkoogiretseptist isegi mõelda.

Nii on ka organisatsiooni ja erinevate professioonidega. Kui me ei tunne spetsiifilist organisatsiooni või elukutset puudutavat terminoloogiat, ei ole võimalik organisatsioonist mõelda; kui me ei tunne politseiterminoloogiat (nt strateegiaid ja mudeleid), siis on politseist raske mõelda, rääkimata selle käitumise adekvaatsest mõtestamisest. Strateegilise juhtimise guru H. Mintzberg on mitmel pool[1] erinevas sõnastuses öelnud, et organisatsioon ilma strateegiata on kui inimene ilma iseloomuta – sellisest on keeruline üldse rääkida. Strateegia on siin ainult näide, kuid meil ei ole vaja minna kaugemale pannkoogiretseptist – terminoloogiat valdamata ei saa keegi aru millest jutt.

Võimalik, et haridustaseme vajalikkuse küsimust aitab kergemini mõtestada ka retoorika. On ju sisuliselt vähetähtis, millist formaalset kriteeriumi nõuab mõni normatiivakt, sest tegeliku vajaduse määrab hoopis keskkond. Ja mulle tundub, et sisejulgeoleku valdkonnas ootab (turvalisus)keskkond vähemalt tippjuhtimise tasandil üsna ühemõtteliselt iseseisva arendus- ja loometöö oskust ning magistriõpingutega antud oskused iseseisvaks tööks ei pruugi olla piisavad.

Erinevate positsioonide täitmiseks soovitatav doktorikraad oleks lisaks õpimotivaatoriks olemisele ka abiliseks personalitöös. Valikuprotseduuril oleks ju huvitav kuulata, kuidas kõrgeima haridustasemenõudega positsioonile kandideeriv esimese astme kõrgharidusega kandidaat enda võimekust selgitab, sest avalikkusele võib selline soov tunduda lihtsalt häbematusena.

[1] Vt nt Mintzberg, H. (1987). The strategy concept II: another look at why organizations need strategies. California management review, 30(1), 25-32.

Artikli autor on Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi avaliku juhtimise lektor Priit Suve.

Loe täispikka artiklit Eesti Päevalehest.

  •  

    Relatsioonilisest lähenemisest sotsiaalteadustes

    Ühiskonnateaduste blogi

    Sotsiaalteoorias ja sotsiaalteadustes laiemalt annab viimastel kümnenditel aina enam kõneainet teooria ja metodoloogia, mida nimetatakse „relatsiooniliseks lähenemiseks“ või „relatsionalismiks,“ mis püüab pakkuda põhimõttelist alternatiivi sotsiaalteaduste peavoolule.

    Loe edasi
  •  

    Uued mõisted omavalitsuse toimimises — osavald, osavallakogu, teenuskeskus. Millega täpsemalt tegemist?

    Ühiskonnateaduste blogi

    Ühinenud Rapla vallavolikogu ja vallavalitsus hakkavad tööle Raplas. Kuid uue omavalitsusüksuse juhtimine on kavandatud nii, et nii valla teenused kui ametnikud on ka edaspidi inimestele sama hästi kättesaadavad kui seni. Ühinenud vallas peaksid kõik ühinenud piirkonnad olema esindatud nii otsustamises kui valla asjade korraldamises.

    Loe edasi
  •  

    Valimiskampaania pole tarbijamäng ehk kuidas valija saab kampaaniast maksimumi võtta

    Ühiskonnateaduste blogi

    Valimiskampaaniate aeg on kummaline: ühed räägivad saabuvast demokraatia pidupäevast, teised aga mängisid algul valimisplakatite hiidpoliitikutega peitust ning laadivad nüüd alla veebireklaami blokeerivat tarkvara ja kiirendavad sammu, kui mööduvad kampaaniat tegevast poliitikust.

    Loe edasi