Filmi- ja meediablogi

Arvamustikad: “Ready Player One”

17.04.2018 15:05:30

Kui ma istusin oma kohale kinosaalis ja panin pähe filmi alguse puhul 3D prillid, meenutasin logode jälgimise ajal kõike head, mida eelnevalt olin kuulnud raamatust, mille põhjal põhineb ka Stephen Spielbergi uus seiklusfilm “Ready Player One”, ja mõtisklesin, et ehk tuleb peale kinoelamust läbi hüpata raamatupoest ning endalegi see hankida.

Sellise mõttega sisenesin ma sellesse filmimaailma, teades sellest väga vähe (tegevus toimub virtuaalmaailmas ja 80ndate nostalgia on filmis tähtsal kohal), nii et eelarvamused mul puudusid. Kahjuks aga leidsid fantaseerimised raamatu ostmisest ja filmi meeldimisest sama kiirelt lõpu kui olid alguse saanud, ning algas hoopis 160 minutit ühedimensiooniliste tegelaste jälgimist filmis, mis tundus eksisteerivat vaid selleks, et teha võimalikult palju popkultuuri reference’e 1980ndate kohta (mis olid millegipärast 2045. aasta noortele kohe eriti südamelähedased).

Lugu, kui sellist, kõige selle popkultuuri reference’ide taga niiväga ei olnudki – Peategelane Wade Watts elab halli elu düstoopilises maailmas, oma redneck tädi ja tema ahistava elukaaslasega, ning Wade otsib midagi enamat virtuaalmaailmast OASIS’est (ja et ikka oleks miljon korda nähtud kangelase teekond täienisti loos sees, siis on ka Wade’i mõlemad vanemad loomulikult enne filmi eest ära surnud, mis selgitatakse kiirelt alguses narratsiooni abil ära – meetod, mille juurde film naaseb igal korral, kui on vaja ekspositsiooni vaatajate suunas kiirelt visata).

Wade’i teekond algab, kui OASIS’e looja James Hallway, tema suurim iidol (ja tundub, et enamike maailma noorte iidol miskipärast) sureb, kuid kes annab kogu maailmale teada, et OASIS’esse on peidetud aare/üllatusmuna, ning kes iganes selle leiab, saab OASIS’e pärijaks. Algab aardejaht virtuaalmaailmas, millest võtab osa ka stereotüüpiliselt kuri (ja sobivalt saamatu) pahalane (keda kehastab ei keegi muu kui Ben Mendelsohn), kes plaanib võita aaretejahi, kasutades oma rikkust ja mõjuvõimu teiste osalejate saboteerimiseks, et saaks võites võimalikult palju kasumit OASIS’est välja pigistada (nt. hakata müüma OASIS’e sisest reklaampinda!).

Wade’i teekonnal on tal kaasas ka tema mitmekesine grupp sõpru, kel igal ühel on ülesandeks täita roll taolises filmiloos esineva grupi klisheeliste isiksusetüüpidena. Rohkemat pole vast vaja kirjeldada sellest loost, sest ega rohkemat seal ka polnud. Algab seiklus, mille puhul ei taha film (ega ka tegelased) vaeva näha tõeliste panuste andmiseks ega tegelaste arendamiseks, vaid leiutab endale selle tuhat korda läbi tehtud loo ja ebaoriginaalsete teismeliste tegelaskujude abil viisi, kuidas tuua ekraanile lahedaid eriefekte, kerget huumorit (mis tundus enamjaolt pigem suunatud 12-aastasele vaatajaskonnale) ning kratsida ka vanemate vaatajate igatsust aegade ja mälestuste järgi, mis vormisid nende lapsepõlvi.

Ja see viimane osa kõlaks isegi ehk hästi paberil, kui film valiks enda reference’e, mitte ei loobiks neid iga viie sekundi tagant vaatajate pihta, et tõestada kui down to earth ja ajastuteadlik ta on (näita mulle ühte 2045. aasta teismelist, kes kasutaks tavavestluses reference’i ’98 a. filmile “There’s Something About Mary”, et visata nalja oma sõbra soenguvaliku üle. Tegelikult, näita mulle ühtegi inimest, kes seda tänapäevalgi teeks).

Ja kuigi oli mõneti isegi tore vaadata peatükki, kus grupp suundus otse Kubricku “Hiilguse” maailma, sümboliseeris see osa pigem täiuslikult seda, kuidas film surfab terve tee laialdaselt tuntud filmide, muusika, mängude ja muude meelelahutuste nostalgia lainetel, ilma et ise miskit originaalset raatsiks teekonnale panustada.

Niisiis oli tegu pigem sensatsioonilise filmiga (ning sellele eelnevalt raamatuga), mis oskas kavalalt ja efektiivselt ära kasutada hetkest publiku kinnisideed vanade, olnud aegadega. Ka arvustustest mida Ernest Cline’i samanimelise raamatu kohta lugesin, selgitasid kriitilisema pilguga arvustajad teose edu ja olemust pigem sellega, et Cline oli olnud turunduse geenius – ta teadis täpselt mis hetkel rahvale peale läheb; ka temale endale läks see peale, ning ta kirjutas loo ja mis oleks kerge, kättesaadav ja kataks võimalikult paljude inimeste huviringe.  (Mitte, et võrdleksin Ready Player One’i Twilight seeriaga, aga sarnane meetod tegi ka Stephenie Meyerist multimiljonäri. Ja tema järel E.L. James’ist.)

Ning kuigi selline meelelahutus on vahest loomulikult teretulnud (Stranger Things tõestas kuidas teha seda JA teha hästi), siis jäi filmi lõppedes, 3D prille peast võttes petetud tunne, nagu oleksin viimase kahe ja poole tunnise filmi (mis oli ka vähemalt 45 minuti võrra liialt pikk) asemel vaadanud mingisugust eepilise reklaami ja arvutimängu treileri ristsugutist.

Romek Liik

  •  

    TLÜ vilistlane Laura Prits

    Filmi- ja meediablogi

    Mida Sa ülikoolis õppisid ja millal lõpetasid?

    Õppisin reklaam ja imagoloogiat aastatel 2012 – 2015.

    Loe edasi
  •  

    TLÜ vilistlane Olari Oja

    Filmi- ja meediablogi

    Mida Sa ülikoolis õppisid ja millal lõpetasid?

    Õppisin filosoofiat, mille lõpetasin 2012. aastal. Seejärel filmikunsti, produtsendi eriala ja selle eriala lõpetasin 2017. aastal.

    Loe edasi
  •  

    Mis teeb meediast nüüdismeedia?

    Filmi- ja meediablogi

    Tänapäevane meediatarbimine on midagi senisest oluliselt erinevat. Ükskõik kas tegemist on uudise, kommentaari, reportaaži või meelelahutusega – see kestab reaalajas ja lihtsalt ei saa otsa. Vähe sellest: see mis on „reaalajas“ ei ole mitte siin ja praegu, vaid on järelvaadatav 24/7. St nüüdismeedia „siin ja praegu“ on olemuslikult teistsugune kui „praegu“ umbes 15 aastat tagasi.

    Loe edasi