Filmi- ja meediablogi

Arvamustikas: „Blade Runner: Black Out 2022“

12.10.2017 22:44:51

Shinichirô Watanabe on Jaapani anima üks armastatumaid ja ka Läänele tuntumaid režissööre, kes on loonud nii animasarju kui lühianimatsioone. Tema loodud on näiteks sarjad „Cowboy Bebop“ ja „Samurai Champloo“. Watanabe osales ka „Animatrixi“ tegemisel (2 lühifilmi), mis tehti „Matrixi“ esimese ja teise filmi vahele, et süvendada Matrixi-maailma ja anda sellele lisakonteksti. Seega on tegemist kogenud, väljakujunenud käekirjaga režissööriga.

Ka käesolev anima „Blade Runner: Black Out 2022“ on Watanabelele omase küllaltki lääneliku stiiliga, täis sümboleid ja viiteid, tähtsal kohal on ka muusika. Nagu tavaliselt on ta stiil kiire, rütmikas, täis akrobaatikat. Tegelastele on küll antud motivatsioon ka filmiloo raames, aga et kogu loost paremini aru saada, peab jälgima ka filmi peidetud viiteid. See on arvatavasti filmi kõige suurem pluss ja miinus ühteaegu. Kuna viited on enamalt jaolt pärit ulmefilmist „Blade Runner“ (1982, rež R. Scott), siis enne algfilmi uuesti vaatamist tundus Watanabe anime palju tühjem.

Ilus düstoopiline unenägu. Kaks replikanti Iggy ja Trixie, kelle missiooniks on hävitada datakeskus, kus on kõikide replikantide andmed, et läbi selle vabastada nad jälgimisest, tagakiusamisest, võibolla rohkem ettemääratusest. Juba esimesest teemakäsitlusest hakkab jooksma paralleel NSA hiigelserveritega, paralleel replikantide ja inimeste vahel. Samuti Iggy mälestus sõjast, avastus et replikandid sõdivad teiste replikantidega. See oleks kui viide päriselule, kus tavasõdur ei tea tegelikke eesmärke ega saa ise otsustada oma tegevuse üle. Käsk tuleb ülevalt. Kui „Blade Runneri“ lõpus lendav tuvi võis sümboliseerida hinge või vabadust, siis selles filmis öeldakse ette: replikantidel ei ole hinge, on ainult see, mis on siin. Nii et jääb vabadus. Kui alguses liigub tegelane nukuga, pidades ennast samasuguseks, siis lõpus jätab ta selle maha. sellega on ta loonud oma tee, astudes kõrvale senisest süütust, loojalsest, rohkem inimene kui inimene programmeringust. Samas, kui lahata seda läbi esimese filmi, siis millised mälestused on õiged ja millised võltsid?

Film on huvitav ja avardab lisaks „Blade Runneri“ sündmustikule ka selle sisulist poolt. Tegeledes sarnaselt esimese filmiga küsimusega, mis teeb inimesest inimese. Liha, mälestused, käitumine, moraal? Kui tehisintellekt on loodud inimesega sarnaseks, kuidas ta lepib olukorraga, surelikusega kas alludes oma programmeeringule või valides oma raja?

Arbo Maran

2017

  •  

    Arvamustikas: “Tom of Finland” – üks värskendav ja vabastav vaatamine

    Filmi- ja meediablogi

    Dome Karukoski värskeim film ühest (gei)maailma värvikamast kunstnikust, Tom of Finland, on südamlik ja tunneterohke, tutvustades inimest nende maailmaraputavate ning vürtsikate pliiatsijoonistuste taga. Karukoskil on õnnestunud veidi alla kahe tunni kestva linastuse jooksul anda edasi ühe looja elu ning olu, haarates vaataja tähelepanu ning juhtides pilgu ka universaalsemale ning tänini päevakorralisele probleemile – vabadus olla ja armastada tagakiusamiseta.

    Loe edasi
  •  

    Arvamustikas: “Blade Runner 2049”

    Filmi- ja meediablogi

    “Blade Runner 2049” on väga truu originaalsele Blade Runnerile, millest mina isiklikult kunagi nii vaimustuses polnud, nagu sellele mitmed pühendunud austajad. Minu jaoks on neil mõlemal sama peamine probleem: lugu teenib tegijate poolt loodud maailma, mitte vastupidi.

    Loe edasi
  •  

    Lühifilmi soovitus: “Endemic Albert”

    Filmi- ja meediablogi

    Öelda nagu oleks tegu Wes Andersoniga poola moodi, oleks ilmselt ebatäpne, kuid samas mitte väga mööda. Ilmselgelt on ta olnud käesolaeva filmi režissööri Zuzanna Slawinska suureks eeskujuks. Lugu ise räägib Albertist, koolis teda kiusatakse ja tüdrukutega ta ei suhtle. Tema ainus sõber on kilpkonn. Just loomariigist leiab Albert inspiratsiooni hakata käituma alfaisasena, et lõpetada enese kallal norimine ja saada tüdrukuid.

    Loe edasi