Filmi- ja meediablogi

Arvamustikas: “Word of God”

24.01.2018 15:13:32

Jumala sõna

Jumalal oli kolm poega. Noorim, kes oli poeet, keskmine poeg, kes kanntas väljakannatamatu eksistentsiaalse ängi käes ja kolmas ehk vanim, kes Jumala (Uffe) kurvastuseks oli tõepoolest usku pööranud. Omakorda valitses majas ustav naine ja laste Ema, kes Uffe (Jumala) käske läbi viis. Uffe on perekonna pea, kelle nurjunud kirjaniku karjäär rajas tee psühholoogia juurde, millega ta oma igapäevast leiba ka teenib. Uffe maailmarahu raputab vähi diagnoos. Nagu ikka taoline paratamatus pöörab nii mehe kui ka perekonna elu pea peale.

Vähk tuleb ja raputab. Paistab, et antud diagnoos on hea viis loost draamat välja rebida ja teha asjade sündmustik tõsiseks. Kuid antud film ei lähe pisarat kiskuvat rada, vaid vastupidi, hoiab vaatajat elus, nagu hoiab ka Uffe ennast särtsakana, pärast surma koputust uksele. Tegelastekogu on dünamiline ja lugu toetubki nende veidrustele, mille olemus põrkub nõnda muhedalt. Lugu lähtub värvikatest kujudest ehk perekonnast ja Uffe “jüngritest”. Uffe on klassikaline mees ja kohati meenutab harilikku eestlastki, kes naudib õlut ja vahest ka veidi rajumat pummeldamist. Tema seltskond on veidi kummaline, aga alati heatahtlik. Oma naisele ta juba ammu ennast ei ava ja pojad on alati olnud tema jaoks elu veider tulem, milleks ta kunagi valmis pole olnud. Tema jüngrid on sõbrad või pigem tema poolhullud patisendid, kelle abiga ta loodab kaua oodatud romaaniga maha saada. Sest sõna ja eriti “Jumala” sõna pidavat see olema, mis veendunud ateisti Uffe surematuks teeb.

Film seikleb kõikide perekonnaliikmete isiklikes probleemides ja tõdeb tõsiasja, et vaatama sellele, et pereliikme surm on nõnda meeletu nähe, keerleb planeet sama ükskõikselt edasi. Probleemid võtavad alati isikliku mastaabi, ehk mure jõud seisneb alati sinus eneses. Noorima poja naeruväärne hirm HIV’i vastu, keskmise poja võimetus eluga toime tulla ja Vanima poja edasliikumine, ehk uue jumala kuuletumine kohati varjutab Uffe tapvat tõbe, kuid see kõik mängib mõnusalt kaasa perekonna dünaamikale. Need varajatud noodid ja absurdsed toonid, mida film kohati võtab toovad teatud lustakuse loose. See ei ole raju kannatus, vaid see on mänglev kergus, millega vikatimees igatüht oma paratamatuse poole tirib.

“Jumala sõna” võib olla esmapilgul lugu Uffest, kuid see on pigem sisekaemus igaühe isiklikesse probleemidesse ja ängistavatesse hirmudesse. Pojad mõjuvad kui kolm etappi tema enda elus. Kõik on käepikenduseks Uffe siseilma. Naine on viimane appi hüüe, kes viimases aktis toob esile tõsiasja, et vaatamata rangele ateismile, mis meest valitseb, on kübeke jumalat olnud ka tema igapäevas. Film ei uputa ennast ateismi ja kristluse vastasseisu, vaid laseb vaatajal ise oma tee leida. Too kratsib antud teema pealiskihte, kuid toob esile Sõna – “Jumala Sõna”.

Johannes Magnus Aule

2017

  •  

    Best of BFM 2018

    Filmi- ja meediablogi

    Best of BFM on Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi (BFM-i) aastasündmus. Ühe nädala jooksul on kõigil võimalus tulla SuperNova kinno vaatama aasta jooksul tehtud töid.

    Loe edasi
  •  

    Lühifilmi soovitus: “Standby”

    Filmi- ja meediablogi

    Film leiab aset politsei patrullautos, kus kahe partneri vaheline töösuhe rullub lahti, läbi rutiini tallutud päevade jada. 

    Loe edasi
  •  

    Paar küsimust – vilistlane Hanna Martinson

    Filmi- ja meediablogi

    Mis tõi sind Reklaami ja imagoloogia juurde – miks soovisid seda õppida?

    Kui pärast gümnaasiumi kriitiliselt iseenda sisse vaatasin, jäid erialadest sõelale kaks – näitlemine ja reklaam. Elule meeldib teadupärast huvitavaid asju korraldada ja lasen tal rõõmuga seda teha.

    Loe edasi