Humanitaarblogi

Daniele Monticelli kolm küsimustekobarat

21.02.2018 10:19:05

“Käesoleva aastatuhande alguses sain lõplikult aru, et minu tulevik on akadeemilises valdkonnas, et soovin olla õppejõud ja teadlane,” nendib riikliku teenetemärki pälvinud professor Daniele Monticelli.

Ajaks, mil tuleviku määranud otsus sündis, oli ta juba mitu aastat tudengeid õpetanud ja teadis, et kui soovib ülikooli jääda ja teadlasekarjääri alustada, peab ta astuma doktorantuuri. Eestis, kuhu saatus oli ta toonud, tundus selleks parim võimalus Tartu Ülikool ja semiootika. Semiootika sobis ka seepärast, et magistritöö oli Monticelli kaitsnud keelefilosoofias. “Mõlemas distsipliinis on keskseks mõisteks ‘tähendus’ ja sellega seotud küsimused,”  selgitab ta.

Enne ülikooli astumist olid noorele mehele sügavat muljet avaldanud Madalmaade 17. sajandi mõtleja Baruch Spinoza teosed. Jah, ta sai nendest veel suhteliselt vähe aru, aga tabas siiski Spinoza tekstides täpsuse ja kirgliku uudishimu kombinatsiooni, mis ka teda ennast teaduse juures kõige rohkem köidab. “Semiootika puhul leian ma jätkuvalt inspiratsiooni Juri Lotmani tekstidest, mis on suurepärane näide teoreetiliste üldistuste ja konkreetsete nähtuste analüüsi läbipõimitusest,” hindab ta.

Tõlge, tunded ja mõisted

Valdkonnad, millega Daniele Monticelli Tallinna Ülikoolis tegeleb, jagab ta “kolmeks küsimustekobaraks”.

Esimene on tõlge kui kultuurimuutuste agent. Eriti huvitab teda Nõukogude periood, mille ühiskondlik-poliitiline kontekst omab kultuurimuutustes eriti olulist rolli. Teine suund seostub meelte ja tunnete kujutamisega itaalia kirjanduse klassikas (Dante, Petrarca, Leopardi). “Mind huvitab, kuidas ilukirjanduslik ruum ja narratiiv tekivad läbi tegelaste aistingulise ja emotsionaalse kogemuse,” selgitab Monticelli. Kolmas suund on puhtteoreetiline ja seisneb kultuurisemiootika mõistete arendamises tänapäeva humanitaaria kontekstis.

Õppejõuna keskendub Daniele Monticelli teadustööks valmistumise seminaridele, lisaks õpetab ta keelefilosoofiat ja loeb tänapäeva Itaalia ühiskonda puudutavat kursust. Viimasel paaril aastal on ta koordineerinud ja lugenud kursusi maailmakirjanduse ja võrdleva kirjandusteaduse vallas.
“Mulle meeldib, et need võimaldavad mul kokku puutuda erinevate õppekavade ja erialade üliõpilastega,” nendib ta. “Peamine on tõstatada küsimusi ja näidata, kuidas tudengid võivad iseseisvalt lahendusteni jõuda. Tuleb kasvatada noorte uudishimu, jõuda selleni, et nad õpiksid nautima uurimise protsessi.”

Murrang, mille Monticelli on koos teiste itaalia keele ja kultuuri eriala õppejõududega saavutanud, tundub hämmastav. Erialal on nüüd doktorandid ja sel kevadel kaitstakse TLÜs esimene itaalia keeles kirjutatud italianistika doktoritöö Eesti ajaloos. Eriala vilistlased on aga oluliselt panustanud Itaalia-Eesti kultuuriliste, diplomaatiliste ning äriliste suhete edendamisse.

Rõõm, aga mure ikka ka

Aastate jooksul on aga kogu ülikoolis toimunud mitmeid häid muutusi. Püsivalt on kasvanud välisõppejõudude ja üliõpilaste arv, eesti teadlased on väga aktiivselt otsinud kohta rahvusvahelistes võrgustikes ja teadusprojektides. “Ma esindan Eestit Euroopa teadusliku koostööga tegeleva HERA võrgustiku juhatuses ja seal alati imestatakse, kui head rahvusvahelised partnerid ning innovatiivsed projektid on Eesti teadlastel,” kirjeldab Monticelli. “See, mida vahel ajalehtedes kirjutatakse, et siinsed humanitaarteadlased pole edukad, on vale.”

Negatiivne on olnud aga Eesti riigilt kõrgharidusele ja teadusele eraldatud ressursside krooniline ebapiisavus, mis on sundinud ülikoole kärpima personali ja tegevusi. Eesti puhul on rahvusvahelises määratluses tegemist isegi kahaneva kõrgharidussüsteemiga. “Valitsusel on viimane aeg mõista, et kõrghariduse ja teaduse finantseerimist tuleb oluliselt suurendada,” leiab teenetemärgi kavaler.

Head mälestused EHIst

Eesti arengute pärast muretseb Daniele Monticelli ka seepärast, et elab siin juba pikki aastaid. 1993. aastal sai ta Saksamaal tuttavaks tollase Eesti Humanitaarinstituudi (EHI) üliõpilastega, tekkis kontakt ka itaalia kirjanduse professori Ülar Ploomiga. “Mulle pakuti võimalust õpetama tulla,” meenutab ta. “Võin kinnitada, et sellist akadeemilist vabadust ning kogukonnatunnet kui EHIs pole ma teistes akadeemilistes asutustes kogenud.”


Daniele Monticelli. Valgetähe IV klassi teenetemärk

Daniele Monticelli on Itaalia päritolu Eesti semiootik. Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi Itaalia uuringute ja semiootika professor. Ta on aastaid vahendanud itaallastele Eesti kultuurilugu ning arendanud Itaalia ja Eesti kultuurisuhteid. Muuhulgas tõlkinud itaalia keelde Lennart Meri “Hõbevalge”, viimati Eero Epneri “Konrad Mägi”. Magistrikraadi sai Daniele Monticelli Milano Ülikoolis filosoofia erialal, doktorikraadi aga juba Tartu Ülikoolis. Püsivalt on ta Eestis aastast 1997.