Humanitaarblogi

Eesti keele ja kirjanduse õpetaja eriala vilistlane: õpetajana arenen terve elu

23.05.2017 14:16:07

Kuigi lapsena meeldis mulle kooli mängida, ei mäleta, et oleksin tahtnud õpetajaks saada. Siia jõudmine võttis üsna kaua aega.

Õpinguid alustasin hoopis Eesti Maaülikooli keskkonnakaitse erialal, kuid pärast esimest aastat otsustasin Tartu Ülikooli eesti keele kasuks. Pärast lõpetamist võtsin mõtlemispausi ja töötasin laeval klienditeenindajana, ent aasta järel tundsin mandumist ja tahtsin ülikooli naasta.

Kuigi pigem üritasin vältida õpetajaks õppimist, viis mu tee Tallinna ülikooli just selle eriala katsetele. Mõtlesin pooliku kõrghariduse lõpetada ning arvasin, et ega õpetajaks ei pea hakkama.

Magistriained olid huvitavamad ja spetsiifilisemad kui bakalaureuseõppes. Eriti meeldisid kasvatusteaduslikud ained, kus mõned seminarid olid koos teiste ainete õpetajatega. See oli hea moodus erinevate ideede ja lähenemiste jagamiseks. Kahjuks olin oma erialal ainuke sisseastuja tol aastal ning puudus toetav kursus.

Ära tee karuteenet!

Kindlasti tegin endale väikese karuteene mõtteviisiga, et minust õpetajat ei saa. Nii kujunes ka praktika päris hirmsaks. Esimese praktika ajal ma vist ei üritanudki midagi päris ise luua ega katsetada. Julgust tuli juurde, kui juhendajad ülikoolis mu maha rahustasid. Lõpuks läks kõik hästi, aga kui teised praktikandid tööle kibelesid, olin mina endiselt arvamusel, et minust ei saa õpetajat.

Lõputöö kirjutamise ajal olin taas teenindaja. Mõnikord nägin kliente maksmas ITIC-kaardiga ja see kuidagi puudutas mind. Natuke kripeldas, et miks ma raiskan aega ning isegi ei proovi. Mäletan juhendaja Priit Kruusi sõnu, et proovimine ongi ju ainus viis teada saada, mida ja kas ülikool päriselt andis. Praegu näengi, et kõige rohkem õpetabki just töö ja reaalsed olukorrad, kuid ülikoolist saadud teadmised on päästerõngaks sellel teel.

Ehk mind ei valita?

Tegelikult uurisin Õpetajate Lehest pidevalt töökuulutusi. Juhuslikult jäi silma Mart Reiniku kooli kuulutus, kuhu otsustasin kandideerida. Samas olin endiselt kahtlev ja lootsin natuke isegi, et mind ei valita. Läks aga hoopis vastupidi. Ilmselt oli hirm nii suur, et peaaegu oleksin isegi end uskuma jäänud.

Mul on hea meel, et julgesin hirmule vastu astuda. Nüüd, päriselt töötades, on julgem katsetada ja viia tunde läbi just nii, nagu endal mõttes on. Esimese aasta töövõidud on väiksed tähelepanekud minu enda jaoks: esimene aktus 1. septembril; esimene trimester, kui algusest lõpuni hinded välja panin; kui suutsin pärast vaheaega kooli tagasi tulla; kui pärast rasket tööpäeva ei ole mu esimene mõte, et tahaks nutta. On muidugi ka päevi, mil tööle tulles kojameest nähes tahaks temaga kohad vahetada. Mujal ju ikka rohi rohelisem.

Mitte vaid õpetaja süü

Alguses olin ma ikka üsna pinges ja kui kõik õpilased ei saanud hindeks viit või kui tund ebaõnnestus, nägin süüd alati endas. Väga palju on abiks olnud mu kolleegid ja mentor, kes aitavad reaalsusesse tagasi tulla. Õppimine on koostöö ja kindlasti ei ole ainult õpetaja süüdi. Tunnen rõõmu, kui mõni raskustes ja aeglasem õpilane sooritab tunnikontrolli või kontrolltöö tugevamast õpilasest paremini; kui õpilased on heas tujus või kui nad tänavad või usaldavad mind. Esimesel aastal vist on tegelikult iga päev minu jaoks töövõit.

Leian, et kes tunneb endas soovi õpetajana proovida, ei tohiks end karta ega arvata, et õpetaja on imeinimene, kes teab ja oskab kõike, või et kindlasti sobivad õpetajaks ainult väga elavad ja särtsakad inimesed. Kellegi teise stiili ülevõtmise või tema võtete matkimise asemel tuleks jääda iseendaks ja luua oma stiil

Autor: Kaisa Kasesalu, Tallinna ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja eriala vilistlane


Artikkel ilmus 15. mail 2017 Delfi Noorte Hääles.

Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituut on neile, kes tahavad maailma mõista ja muuta.  Tutvu eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialaga siin!

  •  

    Nõukogudeaegsed õppeplakatid – ära visata või õppida?

    Humanitaarblogi

    Tallinna ülikooli ajaloomagistrandid digitaliseerivad nõukogude ajal ajalootundides kasutatud õppeplakateid ja pakuvad neile uusi kasutusvõimalusi.

    Loe edasi
  •  

    Kui digitehnoloogia kohtub humanitaarteadustega

    Humanitaarblogi

    Digitehnoloogia kiire areng on põhjustanud humanitaarias omalaadi pöörde, avanud uued võimalused inimese, tema mõtlemise ja loomingu uurimiseks.

    Loe edasi

  •  

    Viidumäel löödi omal ajal päid maha

    Humanitaarblogi

    Juuni alguses ilmus Saarte Hääles artikkel Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi tudengi Maris Öveli bakalaureusetööst, mis käsitles Viidumäe kaitsealal aastatel 2014–2015 läbiviidud arheoloogilisi uuringuid, mille tulemusel leiti ehteid ja relvi, inimluid ja hoonejäänuseid. Töö pealkiri on „Viidumäe ohverdamiskoht“ ja selgus, et Viidumäed võib pidada kultuskohaks tänu selle erilistele loodusoludele, neljale peitaarete kogumikule ja inimsäilmetele, mida võib suure tõenäosusega pidada inimohvriteks. Kultuskoht oli selles paigas tõenäoliselt 6.–8. sajandil.

    Loe edasi