Filmi- ja meediablogi

Filmid, mis „loevad“ sinu tundeid

20.03.2018 14:47:20

Meie jaoks on tavaline jälgida filmitegelasi kõige dramaatilisemates ja intiimsemates olukordades. Ei ole vahet, kas elame kaasa nende kurvale saatusele teleri või mobiiliekraani vahendusel. Oleme harjunud, et meie ja filmimaailma vahel on nähtamatu „sein“: hoolimata oma mõtetest ja tunnetest tegelase vastu ei saa me neid rasketel hetkedel aidata. Mitte veel.

Aga ühel päeval võib see radikaalselt muutuda. Tallinna Ülikooli meediainnovatsiooni ja digikultuuri tippkeskuse juhtivteadur Pia Tikka liidab kunsti ja teaduse, et uurida enaktiivset suhet (enactive co-presence) vaataja ja ekraanitegelase vahel. Lihtsalt seletatuna tähendab see emotsioonidest lähtuvat sidet, mille loob ja mida juhib reaalajas filmitegelase ja vaataja silmside.

Mitte teadvus, vaid alateadvus ja tunded

Kõik sai alguse aastal 2000, kui maailma vallutas interaktiivse kino lembus. Selleaegsed entusiastid teatasid, et varsti ei pea olema paberitega filmimees, et ise oma filmi kokku panna. Enamgi veel – öeldi, et peagi ei ole maailmas vaja professionaalseid režissööre. Filmiks vajalikku musta materjali saadavat automaatselt otsida lõpmatutest meedia andmebaasidest, mis hõlmavat kogu eales toodetud audiovisuaalset materjali. Andmebaasi kinosüsteem lõikaks filmi otse ekraanile ja lähtudes vaataja huvidest. Siiski unustati selle unistuse juures filmide põhiline eelis: rühma vilunud ekspertide käes valminud filmilood ei jäta kedagi külmaks või pisarata silmanurgas. Siit ka küsimus – kas film, mida me ise kokku lõikame, suudaks meid erutada, täita meid tunnetega või meid üllatada? Ilmselt mitte, pakub Pia.

Et eemaldada end sellest kärast, hakkas Pia mõtlema, kas mõni muu interaktiivsuse viis oleks mõeldav. Mis saaks, kui film jälgiks vaataja alateadvuslikke tundeid? Ehk selmet teha teadlikke valikuid filmi lõpu, tegelaste armumise või muu osas, analüüsib arvuti biosensorite abil sinu tundeid tegelase või situatsiooni vastu. Seejärel kasutaks ta seda informatsiooni, et liikuda filmis edasi ilma sinu teadliku sisendita. Selle mõttekäiguga jõudis Pia terminini „enaktiivne kino“ – film, mis laseb sinu tunnetel lugu muuta ilma, et teadvus loo ja kogemuse ära rikuks.

Ole valmis kohtuma oma hingesugulasega

Viieaastane uurimistoetus, millega Pia Tallinna Ülikooli saabus, laseb tal ja kaastöötajatel inimlaadsete tegelaste ehk „enaktiivsete avataride“ abil uurida alateadvuslikku suhtlemist. Kujuta ette, et keset põnevat filmihetke pöörab tegelane sinu poole. Ta vaatab sulle otsa ja sinu keha ning aju reageerivad tema tähelepanule. Biosensorid mõõdavad sinu psühhofüsioloogilisi reaktsioone ning selle teabega muutub loo edasine käik. Avatar on sünkroonis sinu mõttemaailmaga: sa võid temasse kiinduda, saada paremini aru tema olukorrast ning tema probleemidest selles loos.

See võib kõlada kõhedalt, aga lõpuks võivad sinu soovid leida oma väljundi sinu rajatud loona virtuaalses keskkonnas. Mõtle sellele, kuidas meestegelane armus Spike Jonze filmis „Temake“ (Her, 2013) kunstliku abilise häälde. Meil endilgi tekib teatav tehisintellekt, mida võib võrrelda sellega, mida on saavutanud viimastel aastatel inimlaadsed robotid. Sellise teadusharu suurem eesmärk on luua tehistegelasi, kes suudavad inimeste emotsioone lugeda, neile reageerida empaatiliselt ning positiivsete näoilmetega.

Samas rõhutab uuring, mis on juuripidi filminduses ja narratiivides, just vaatajakogemuse sõltuvust kontekstist. Leiame, et kui enaktiivne avatar või enaktiivne robot lüüa lahku kontekstist, on tegemist tühja kestaga. Keeruline on näidata tundeid adumata tegelase olukorda kontekstis, kuigi ta võib selgelt näidata välja kurbust. Seepärast on lisaks vaatajale ja avatarile meie kolmas uurimisobjekt just kontekst.

Ühendades kunsti ja teadust

Oma teadusprojektis keskenduvad Pia Tikka ja tema rühm Tallinna Ülikoolis vaataja kogemusele, kes on suhtes reaalajas muutuva filmitegelasega. Uurimisrühm viib läbi teaduskatseid, mille abil kogutakse andmeid paljudelt vaatajatelt. Samal ajal, kui vaataja suhtleb avatariga, mõõdab rühm muutusi tema ajusignaalides, pulsis, naha voolujuhtivuses, silmade liikumises jne, et aimata, kuidas reageerib inimene väljamõeldud ekraanitegelasele. Selle töö tulemusel tekib uus arusaamine sellest, kuidas me suhtleme üksteisega ka päris maailmas. Pia tung teada saada, mis toimub vaataja mõtteis, kui nad suhtlevad filmiga, on teda juhtinud aju-uuringuteni. Seitsme aasta jooksul tegi ta koostööd juhtivate aju-uurijatega Aalto ülikoolis. Need projektid näitasid, kui sarnased on eri vaatajate ajutegevused filme vaadates näiteks siis, kui näidatakse ebaõiglust kellegi suhtes või lihtsalt emotsionaalselt stseeni.

Nagu igas teaduskatses, mis käsitleb inimeste emotsionaal-kognitiivseid kogemusi, on saadud andmete tõlgendamine omaette katsumus. Eriti siis, kui andmeid kogutakse sotsio-emotsionaalselt rasketest olukordadest ja võrrelda neid igapäevaste olukordadega.

Kardetakse, et peagi oskavad aju-uuringute masinad lugeda igaühe mõtteid. Pia Tikka sõnab, et saab sellest murest aru. Samas olles pikalt selliseid andmeid analüüsinud, arvab ta, et selleni, et teadlased saaksid meie ajust aru samamoodi kui meie enda mõtetest, läheb veel väga kaua aega, ning naeratab lohutavalt.

Professor Pia Tikka on Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi juhtivteadur. Ta liitus Tallinna Ülikooli meediainnovatsiooni ja digikultuuri tippkeskusega, olles võitnud Eesti Teadusagentuuri EU Mobilitas tippteadlase uurimistoetuse. Artikkel ilmus lühemas versioonis Nordica ajakirjas TimeFlies (talv/kevad 2018).

  •  

    TLÜ vilistlane Laura Prits

    Filmi- ja meediablogi

    Mida Sa ülikoolis õppisid ja millal lõpetasid?

    Õppisin reklaam ja imagoloogiat aastatel 2012 – 2015.

    Loe edasi
  •  

    TLÜ vilistlane Olari Oja

    Filmi- ja meediablogi

    Mida Sa ülikoolis õppisid ja millal lõpetasid?

    Õppisin filosoofiat, mille lõpetasin 2012. aastal. Seejärel filmikunsti, produtsendi eriala ja selle eriala lõpetasin 2017. aastal.

    Loe edasi
  •  

    Mis teeb meediast nüüdismeedia?

    Filmi- ja meediablogi

    Tänapäevane meediatarbimine on midagi senisest oluliselt erinevat. Ükskõik kas tegemist on uudise, kommentaari, reportaaži või meelelahutusega – see kestab reaalajas ja lihtsalt ei saa otsa. Vähe sellest: see mis on „reaalajas“ ei ole mitte siin ja praegu, vaid on järelvaadatav 24/7. St nüüdismeedia „siin ja praegu“ on olemuslikult teistsugune kui „praegu“ umbes 15 aastat tagasi.

    Loe edasi