Ühiskonnateaduste blogi

Interprofessionaalses praktikas võrdub 1+1 alati vähemalt 3

05.04.2017 12:20:09

… seda eeldusel, et tegemist on professionaalidega, kes mitte formaalselt bürokraatliku linnuksese nimel koos ei eksisteeri. Vaid kes sisuliselt, oma erialase professionaalsuse pinnalt ning interprofessionaalses koostöös pidevalt juurde õppides ja sünergiliselt meeskonnatööd praktiseerivad.

Interprofessionaalse praktika (interprofessional practice) tunnuseks on erinevate professioonide ehk teatud konkreetsete oskuste, teadmiste, prestiiži ja ühiskondliku positsiooni erialade / ametite esindajate koostöö, et osutada parima kvaliteediga abi (WHO, 2010). Iga ekspert toob koostöösse oma erialased teadmised, oskused, kogemused, väärtused – see on interprofessionaalse praktika võlu ja valu. Valu seisneb selles, et väärtused, põhimõtted ja arusaamad võivad erialasest koolitustaustast või spetsialisti isiklikest veendumustest lähtuvalt põrkuda; professionaalid ei pruugi olla valmis või koolitatud oma eriala professionaalsuse piire laiendama. Interprofessionaalses koostöös tehtavaid vigu võibki näha süsteemiteoreetiliselt (Odegard & Strype, 2009) kolmel põhitasandil: indiviidi / mikrotasaandil – kui professionaal ise ei ole valmis ega nõus või ei suuda ega ei oska; mesotasandil – juhtimisvead ja kommunikatsiooniprobleemid; makrotasandil  – kui näiteks seadusandlik raamistik või bürokraatlikud nõuded või rahastusskeem takistavad tõhusat meeskonnatööd.

Millised on eduka interprofessionaalse meeskonnatöö võtmetegurid värskema teaduskirjandusepõhjal? Selleks on eelkõige toimiv koostöö, mida iseloomustavad selged ühised eesmärgid, jagatud meeskonnaidentiteet ja pühendumus, rolliselgus, vastastikune sõltuvus, meeskonnaliikmete vaheline seotus (Reeves, Lewin, Epin, & Zwarenstein, 2010). Sagedasteks proovikivideks on erinevate professioonide kultuuride, väärtuste ja rollide ühildamine (Hall, 2005), meeskonna koordineerimise edukus (Lingard et al., 2012), organisatoorne toetus (Reeves et al., 2010), formaalse ja informaalse kommunikatsiooni tõhusus (Cartmill, Soklaridis, & Cassidy, 2011).

Analüüsides Eestis 2010-2014 koostatud 160 alaealise õigusrikkuja rehabilitatsiooniplaane (Saia, 2017) selgus, et kirjalikes hinnangutes esineb märkimisväärselt dubleerimist. Teatud määral on see mõistetav ning võib olla isegi kasulik – kui näiteks sotsiaaltöötaja ja eripedagoog oskavad sarnaseid riskifaktoreid noores / peres märgata. Samas nö kriitilist piiri ületades võib olla tegemist pigem ressursside ebaefektiivse kasutamisega. Tänaseks on rehabilitatsioonimeeskondade interprofessionaalse koosluse liikmete nõue vähenenud viielt kolmele – ja uurimuse tulemuste valguses lähtuvalt tundub see mõistlik. Kui kaasatakse lapse ja pere toetamisvajadustest lähtuvalt kõige vajalikumad spetsialistid,siis ei ole laiapõhjalist hindamist kõigi viie spetsialisti poolt vaja. Näiteks jääb tegevusjuhendaja ja õe hinnang andmata ning hindavad ja sekkumisi kavandavad eelkõige sotsiaaltöötaja, lastepsühhiaater ja eripedagoog.

Alaealiste õigusrikkujatega töötamise korralduslik raamistik on täna ümber korraldamisel (Sotsiaalministeerium, 2017) – senisest enam planeeritakse ja rakendatakse hindamisi ja sekkumisi alaealisele õigusrikkujale lastekaitsetöötaja poolt / koordineerimisel, mitte alaealiste komisjoni erinevate erialade spetsialistide koostöös. Alaealiste komisjonide süsteem kaotatakse ja teenustele suunamine muudetakse abivajaduse-, mitte õigusrikkumisepõhiseks. Ühest küljest on tegemist kindlasti väga positiivse arenguga – kui lastekaitsetöötajal on piisavalt aega, oskusi ja ka interprofessionaalse toetusvajaduse hindamise oskusi. Kui aga ressursse (nt aega või oskusi) napib– siis on alaealise õigusrikkuja / abivajava tõhus toetamine ohus. Sageli on laste õigusrikkumised tagajärjed ja „appikarjed“, mis viitavad põhjustele – vaimse tervise probleemidele, sotsiaalsete oskuste puudulikkusele vms. Õigel ajal kohaste toetusmeetmete rakendamine on teaduskirjanduse põhjal tõhusaim viis last ja peret ressursisäästlikult aidata ja nende toimetulekuvõimet toetada, tulevasi tõsisemaid õigusrikkumisi ennetada. 160 rehabilitatsiooniplaani ning täiendavate intervjuude (Saia, 2017) analüüs näitas, et alaealistele õigusrikkujatele sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust osutavad spetsialistid on individuaalsel tasandil valmis ja motiveeritud interprofessionaalselt töötama, kuid puudust tuntakse interprofessionaalsest praktikast, õppimist toetavast kommunikatsioonist ja õigusliku raamistiku paindlikkusest (nt rehabilitatsiooniplaani vormi väiksemast puudekesksusest), ka rahastusskeemis interprofessionaalse praktika piisavast väärtustamisest (Saame, 2008; Saame, 2009; Vilgats, 2015; Saia, 2017; Põiklik, 2017). Kindlasti oleks kasu interprofessionaalse hariduse (interprofessional education) arendamisest taseme- ja täienduskoolitusõppes. Üheks seotud Tallinna Ülikooli algatuseks on näiteks 2016-2018 elluviidav uurimisprojekt „Õppimine ja õpetamine TLÜ üliõpilaste kogemustes ja õppejõudude õpetamispraktikates õppes“, mille raames analüüsitakse muuhulgas ELU[1] ehk erialasid lõimiva uuenduse praktiseerimist ja tulemusi.

Kokkuvõtvalt võib nentida, et kõrgetasemelise ja tulemusliku interprofessionaalse praktika eelduseks on tugevate professioonide koostoime, mis arvestab nende epistemoloogilisi ja ontoloogilisi aluseid – näiteks struktuure ja suhteid (Penny, 2014). Sellele teadlikule ja tundlikule pinnasele on võimalik kasvatada uudne praktika, milles 1+1 võrdub alati vähemalt 3.

Viidatud allikad

Cartmill, C., Soklaridis, S., & Cassidy, D. (2011). Transdisciplinary teamwork: The experience of clinicians at a functional restoration program. Journal of Occupational Rehabilitation, 21, 1–8. doi:10.1007/s10926-010-9247-3

Hall, P. (2005). Interprofessional teamwork: Professional cultures as barriers. Journal of Interprofessional Care, 19(Suppl 1), 188–196. doi:10.1080/13561820500081745

Lingard, L., Vanstone, M., Durrant, M., Fleming-Carroll, B., Lowe, M., Rashotte, J…, Tallett, S. (2012). Conflicting messages: Examining the dynamics of leadership on interprofessional teams. Academic Medicine, 87(12), 1762–1767. doi:10.1097/ACM.0b013e318271fc82

Penny, S. (2014). Interdistsiplinaarsusest teoorias ja praktikas. Sirp

Põiklik, E. (2017). Alaealiste õigusrikkujate rehabilitatsiooniprogramm: meeskonna valmisolek muutusteks. Magistritöö. Tallinn: Tallinna Ülikool

Reeves, S., Lewin, S., Espin, S., & Zwarenstein, M. (2010). Interprofessional teamwork for health and social care. West Sussex, UK: Blackwell Publishing Ltd.

Saame, K. (2008). Rehabilitatsiooniteenus alaealisele õigusrikkujale Eestis. [Magistritöö]. Tallinn: Tallinna Ülikool

Saame, K. (2009). Rehabilitatsiooniteenus: alaealiste komisjonide perekeskne mõjutusvahend. Õpetajate Leht, 27. veebruar (8)

Saia, Koidu. (2017). Interdistsiplinaarse meeskonnatöö keerukus alaealiste õigusrikkujate rehabilitatsiooni näitel. Eesti Sotsiaalteadlaste X aastakonverents, 24.-25.03.2017, Tallinna Ülikoolis. Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituut

Vilgats, E. (2015). Rehabilitatsiooniteenus riskis peredele MTÜ Papaveri näitel. [Magistritöö]. Tallinn: Tallinna Ülikool

 

Teksti autor: Koidu Saia, Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste instituudi sotsiaaltöö doktorant

  •  

    Sotsiaalse investeeringu tasakaalu hoidmine heaolupoliitikates: Põhja- ja Baltimaade rajad kriis eel, ajal ja järel

    Ühiskonnateaduste blogi

    Ajakirjas “Social Policy & Administration” avaldati artikkel “Varieties of Social Investment Policies on Two Sides of the Baltic Sea: Explaining Routes to Endurance”, mille peamine eesmärk oli seletada, mil määral ja tänu millistele asjaoludele on sotsiaalse investeeringu ideest kantud heaolupoliitikate kulutused kriisist tulenevale survele vastu pidanud.

    Loe edasi
  •  

    Magister, see tähendab meister

    Ühiskonnateaduste blogi

    Tänane päev tähendab ühe arengupingutuse edukat lõppemist. Olete jõudnud magistri tasemeni. Magister, see tähendab meister, kõrgtasemel spetsialist, kellel on teatud valdkonnas süvateadmised ja oskused. Ning ka laiem silmaring, mis võimaldab neid kontekstiteadlikult kasutada ja ise edasi arendada.

    Loe edasi
  •  

    Ühiskonnateaduste instituudis algas vastuvõtt uueneneud politoloogia õppekavale

    Ühiskonnateaduste blogi

    Politoloogia õppekava läheb 2017/18 õppeaastale vastu värskenenud kujul. Muutunud on mitme aine maht ja sisu, samuti on õppekavas mõned uued tulijad.

    Näiteks saab nüüd kuulata aineid „Kodanikuühiskond ja demokraatia“ ning „Poliitiline kommunikatsioon“, „Rahvussuhted ja etniline konflikt“ senise 4 asemel 6 EAP mahus.

    Loe edasi