Humanitaarblogi

Antropoloogia toitis huvi Aafrika vastu

10.05.2017 22:13:06

Tallinna Ülikooli antropoloogia erialale õppima asumine oli minu elu erinevate erakordsete sündmuste loomulik jätk. Olin äsja tulnud tagasi vabatahtliku lähetuselt Malawis. Läbi elatu oma peas korrastamine ja lahtimõtestamine tundus esmane eelistus.

dsc_0193Kuigi kaalusin interdistsiplinaarset Aafrika uuringute programmi Inglismaal, näis see siiski liiga kitsas suund. Antropoloogia loengud Tallinna Ülikoolis aga aina toitsid minu huvi Aafrika mandri vastu, ka oli mul võimalus õpingutele võrdlemisi loovalt läheneda. Sujuvalt sain peaaegu kõik oma esseede ja ettekannete teemad Aafrikaga seostada. Isegi lõputööga läksin tagasi selle juurde, mis mind alati köitnud ja paelunud: tegin välitöö Tallinnas elavate aafriklaste seas.

Välitöö tegemine ning lõputöö kirjutamine olid kolme aasta jooksul minu kõige olulisemad kogemused. Pundi aafriklastega Mustamäe pubis piljardit mängida ja aega viita on kogemus omaette. Need hetked üles kirjutada ning seejärel nädalaid või kuid hiljem teoreetilisse raamistikku panna on juba sama kogemuse täiesti teine kiht.

Hoovõtt hooldajana

Lõpetasin ülikooli kaks aastat tagasi. Mõned päevad peale lõpuaktust tõmbasin oma seitse asja selga ja võtsin suuna Kolumbiale.

Suurlinnaelu ja klassiühiskond Bogotás mulle aga ei sobinud ning Aafrika kipitas nii valusasti südamel, et aasta asemel veetsin Kolumbias vaid kolm kuud. Nende kuude jooksul  haudusin välja plaani, kuidas lõpuks siiski Aafrika uurimiseni jõuda.

Plaan tegi minust peaaegu terveks aastaks erahooldaja. Nägin selles võimalust praktiseerida välitöö meetodeid – ehk siis, kuidas inimestega usaldavaid suhteid luua, samal ajal kindlaid erialaseid eeskirju järgida ning neid muidugi aeg-ajalt painutada. Hooldaja on ju nagu kärbes seinal – alati kohal, aga kusagil peategelaste varjus.

Ja ikkagi Aafrika!

Elasin Tansaanias mõned nädalad ühe perekonna juures, aitasin pereisa tema alustatud eelkoolis ja noorteorganisatsioonis.

dsc_0131Kolm nädalat täis kustumatuid mälestusi, tööd ja naeru ning rohkem veenmist polnud vaja. Nii õpingi nüüd Londonis suahiili keele ja Aafrika poliitika eksamiteks ning võtan hoogu magistritöö kirjutamiseks.

Praegu on mu koduülikool SOAS  (School of Oriental and African Studies), kus õpin Aafrika uuringute erialal ning keskendun valitsemisele ja poliitikale Aafrikas.

Antropoloogia pole minu igapäevast aga kusagile kadunud. Enam kui akadeemiline distsipliin ja eriala on antropoloogia minu silmis kriitiline perspektiiv. See on lähenemine, mis lubab häbematult kahelda kõiges iseenesest mõistetavas ning ka selles, mis on “teaduslikult tõestatud”. Just selline perspektiiv peaks olema Aafrika uuringute keskmes. Antropoloogia ei paku lihtsasti alla neelatavaid lahendusi, vaid pigem provotseerib ja kombib piire. Selles leidsin ma sotsiaalteadusliku lähenemise, mis võtab tõsiselt seda, kui loominguliselt indiviidid oma elusid erinevates olustikes loovad ning lubab ka mul sama teha.

Autor: Karmen Tornius, Tallinna Ülikooli antropoloogia vilistlane


Artikkel ilmus 12. mail 2017 Delfi Noorte Hääles.

Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituut on neile, kes tahavad maailma mõista ja muuta. Tutvu antropoloogia erialaga bakalaureuseastmes siin ja magistriastmes siin

 

 

  •  

    Nõukogudeaegsed õppeplakatid – ära visata või õppida?

    Humanitaarblogi

    Tallinna ülikooli ajaloomagistrandid digitaliseerivad nõukogude ajal ajalootundides kasutatud õppeplakateid ja pakuvad neile uusi kasutusvõimalusi.

    Loe edasi
  •  

    Kui digitehnoloogia kohtub humanitaarteadustega

    Humanitaarblogi

    Digitehnoloogia kiire areng on põhjustanud humanitaarias omalaadi pöörde, avanud uued võimalused inimese, tema mõtlemise ja loomingu uurimiseks.

    Loe edasi

  •  

    Viidumäel löödi omal ajal päid maha

    Humanitaarblogi

    Juuni alguses ilmus Saarte Hääles artikkel Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi tudengi Maris Öveli bakalaureusetööst, mis käsitles Viidumäe kaitsealal aastatel 2014–2015 läbiviidud arheoloogilisi uuringuid, mille tulemusel leiti ehteid ja relvi, inimluid ja hoonejäänuseid. Töö pealkiri on „Viidumäe ohverdamiskoht“ ja selgus, et Viidumäed võib pidada kultuskohaks tänu selle erilistele loodusoludele, neljale peitaarete kogumikule ja inimsäilmetele, mida võib suure tõenäosusega pidada inimohvriteks. Kultuskoht oli selles paigas tõenäoliselt 6.–8. sajandil.

    Loe edasi