Ühiskonnateaduste blogi

Kas Hiina saab vanaks enne kui rikkaks?

03.05.2017 13:52:06

Ühe lapse poliitika on osutunud ebaõnnestunuks ja tekitab tulevikus suuri probleeme. Viimase kolme aastakümne jooksul on Hiina Rahvavabariigis aset leidnud märkimisväärselt kiire majanduslik, poliitiline ja sõjaline tõus.

Riigi vägevuse kasv on saanud politoloogide, ökonomistide ja ajakirjanike suure tähelepanu osaks, kellele meeldib kirjutada pikemaid ja lühemaid traktaate Hiina (paljudes tõlgendustes) vääramatust tõusust üliriigiks – on ju 21. sajand tituleeritud Hiina sajandiks. See narratiiv on mõjus ning seda eriti vananeva, väheneva ja stagneeruva Lääne kõrval, kus riigijuhtide mõtlemine kipub pahatihti käime 4-aastaste tsüklite taktis. Hiina juhtimiskultuuri säärased „demokraatia probleemid“ ei sega ning paljud Hiina tõusu imetlejad on riigi juhtimist kirjeldanud läbimõelduna, sihikindlana, kaugesse tulevikku suunatuna. Kui 2015. aastal lõid avalikkuses laineid suuremad probleemid Hiina finantssüsteemis, tekitades tõsiseimaid kahtlusi Hiina tõusu narratiivis, siis juba järgneval aastal suutis Lääs Hiina taas üle trumpata (kirjaviga taotluslik) ning avalikus diskussioonis on esikohal II maailmasõja järgsele Lääne poliitilisele ja majanduslikule süsteemile luigelaulu laulmine. Hiina mõjub viimaste Lääne arengute kõrval taas stabiilsuse ja ratsionaalsuse mõõdupuuna ning sellisena esitas oma riiki mõned päeva enne president Trumpi ametisse vannutamist ka Hiina president Xi Jinping Maailma Majandusfoorumil Davosis. Kuid ühes poliitikavaldkonnas – rahvastikupoliitikas – on Hiina riigijuhid näidanud üles märkimisväärset käpardlikkust ja võhiklikkust, mis teeb Hiina üliriigiks tõusmise kaunis ebatõenäoliseks.

Traditsiooniliselt on riikide jaoks põhiline rahvastikuprobleem olnud elanikkonna vähesus, kuna enne 19. sajandit valitsenud madala tehnoloogilise tasemega agraarmajanduse tingimustes jäi eeldatav sünnieluiga 20.-30. eluaasta vahel, pooled kõikidest sündinutest surid enne oma viiendat eluaastat ning suremus 1000 elaniku kohta oli 30-40 juures „headel“ aastatel. Ka Vanas Testamendis hea valitseja arhetüübina esitatud Saalomon õpetas, et „rahva rohkus on kuninga uhkus, aga rahva vähesus on vürsti hukk.“1

Teisele seisukohale jõudis 18. sajandi lõpul Robert Malthus, kelle kurikuulsa õpetuse kohaselt on elanikkonna kasv riigi arengule negatiivne, süües sõna otseses mõttes ära ühiskonna ressursid, kuni viimaks küllastumiseni jõudes nälg, haigused ja sõda rahvaarvu taas normaalsemale tasemele viivad. Seda kasvamise ja kahanemise protsessi kirjeldas ta kui loomulikku ja universaalset. Karl Marxi jaoks oli Malthuse teooria valitseva kodanliku ühiskonnakorralduse ja võimusuhete esitamine paratamatu ning vääramatu seisundina – Malthus oli „valitsevate klasside häbitu takkakiitja“. Marx uskus, et inimene kontrollib loodust, mitte vastupidi, ning seega on võimalik luua majanduslik tootmissüsteem, mis tagaks elatusvahendid kõigile.2

Sarnase positsiooniga oli ka Hiina Rahvavabariigi loomise ajal selle ainupartei. Esimees Mao teatas „reaktsioonilisele“ kriitikale vastates, et „Hiina suur rahvastik on hea. Mitmekordse rahvastikukasvu jaoks on meil adekvaatne lahendus. Lahendus on [majanduslikus] toodangus.“3 1953. aastal toimunud rahvaloendus näitas aga, et kodusõja lõpust alates oli Hiina rahvastik suurenenud umbes 10 miljoni inimese võrra aastas 580 miljonini4, samuti ületas rahvastikukasv põllumajandustoodangu kasvu. Nii jõudis esimees Mao arusaamale, et rahvastikukasv on siiski ohtlik, märkides et inimeste (taas)tootmist iseloomustab „anarhism“ ja väljendas usku, et on võimalik luua planeeritud pereplaneerimissüsteem. Sama kümnendi lõpus algatatud Suure hüppe kampaania käigus veenis ta end aga, et põllumajanduslike ümberkorralduste tulemusel õnnestub toodangut nii palju suurendada, et rahvastikukasvu pärast muretseda pole vaja. Marx oleks olnud uhke. 1959-1961. aasta näljahäda või – kasutades võimude eufemismi – „kolme majanduslikult raske aasta“ käigus suri hinnanguliselt 18-32 miljonit inimest.

Pärast seda vapustust hakati riigi ja partei poolt sündimuse piiramisega tegelema. Siinkohal hoiduti maoistlikest „jõuliselt ja kähku“ kampaaniatest, vaid keskenduti inimeste harimisele ja vajalike teenuste pakkumisele, et nii Hiina traditsioonilist, lapserohkust forsseerivat peremudelit järk-järgult muuta. Lasterohkus oli vajalik kõrge suremusega traditsioonilises ühiskonnas, kuid kommunistlik Hiina oli suutnud (Suure hüppe tekitatud pausiga) suremuse vähendamisel teha märkimisväärseid edusamme. Kui 1950-1955 oli suremuse üldkordaja 23,1 surma 1000 inimese kohta aastas, siis kaks kümnendit hiljem oli näitaja langenud 9,3 surmani; eeldatav eluiga tõusis samal ajal 43-lt 61 aastani.

Sündimuse vähendamise programmi tõi katkestuse 1966. aastal alanud Kultuurirevolutsioon, mida vedanud äärmusvasakpoolsed olid ortodokssel marksistlikul positsioonil ka rahvastikupoliitika osas. Pereplaneerimisega tegelevad kohalikud asutused saadeti laiali, juhtivad töötajad saadeti „ümberharimisele“ põldudele ja lautadesse.5 Seitsmekümnendatel, pärast Kultuurirevolutsiooni aktiivsema osa lõppu, jätkati aga hariduse ja vajalike teenuste pakkumist.

See muutus Mao surma ning pikalt sündimuse aktiivset piiramist toetanud Deng Xiaopingi võimule saamisega. Dengi moderniseerimiseprojektis oli rahvastiku piiramisel keskne koht, kuna ta uskus, et rahvaarvu kasv ähvardab SKT per capita tõusu torpedeerida. Deng on maailmakuulus selle poolest, et lõpetas majanduses ja poliitikas maoistlike kampaaniate korraldamise ning lubas järk-järgulist liberaliseerimist – viimast muidugi majanduses märksa enam kui poliitikas. Kuid rahvastikupoliitika on siinkohal märkimisväärne erand – Dengi juhtimisel loobuti senisest järkjärgulisest lähenemisest, mis asendati maailma ajaloo ilmselt drakooniliseima rahvastikupoliitikaga, otsustades piirata hiinlaste pere suurust ühe lapsega ja hakates seda maoistlike kampaaniate ja bürokraatlike survemeetoditega ellu viima.

Arvutused, mis 1980. aastal sõnastatud nn ühe lapse poliitika aluseks olid, ei olnud tehtud aga mitte demograafide, vaid Hiina kosmoseprogrammi matemaatikute poolt. Nemad prognoosisid 2020. aastaks rahvaarvuks katastroofiliseks peetud 1,5 miljardit inimest. Selle vältimiseks tuligi rakendada ranget ühe lapse poliitikat.6 Rahvastikuteaduse ignoreerimine oli ühe lapse poliitika alus.

Hiina rahvastikukasv oli kuuekümnendate teise poole 2,7%-lt aastas kümnend hiljem langenud 1,54%-le, mis ei olnud ajastu kontekstis eriti kõrge näitaja. 1982. aasta rahvaloendusest lugesid aga võimud välja kaheksakümnendate algul toimunud sündide arvu kasvu, mis pandi Dengi jt poolt Suure hüppe järgse beebibuumi ajal sündinute fertiilsesse ikka jõudmise õlule. Just selle absoluut- ja suhtarvudes suure põlvkonna sündimust pidi ühe lapse poliitika lühiajalise meetmena vähendama.7 Tegelikkuses võis sündide arv absoluutarvudes olla suur, kuid reaalsuses oli sündimuse summaarkordaja (iive) oluliselt langenud – kuuekümnendate teise poole 6,3 lapselt sünnituseas naise kohta 3 lapseni kümnend hiljem. Rahvastikuprotsessidele omase inertsuse tõttu aga jätkas Hiina rahvastik veidi aeglasemat, kuid siiski tempokat kasvu, kuigi sünnituseas naised olid hakanud saama üle kahe korra vähem lapsi, kui varasemad aastakäigud.

Vastuhakk ühe lapse poliitikale oli üsna laialdane ja nii pidi valitsus oma rangust leevendama ning hakkas teatud juhtudel lubama erandeid – seega on mõiste ühe lapse poliitika tegelikkuses eksitav. Ühed uurijad lugesid seesuguseid erandeid selle sajandi algul kokku 22. Need kehtisid näiteks taluperedele, kelle esimene laps oli naissoost; paaridele, kes mõlemad olid oma vanemate ainsad lapsed; ja rahvusvähemustele. Kui kõik fertiilses eas naised oleksid nende kohta käivaid regulatsioone jälginud, oleks sajandivahetusel valitsenud ettekirjutuste alusel riigi sündimus pidanud olema 1,47 last sünnituseas naise kohta. 8 Erandite üle otsustamine viidi pärast 1983. aasta kõige tulisemat kampaaniat ning selle tekitatud paksu verd provintside kompetentsi, kes omakorda hakkasid madalama taseme omavalitsuste ametnikele ette seadma plaane. Need plaanid koosnesid kuni 20-st eri näitajast. Lisaks tavapärasele sündide arvule olid olemas ka plaani ületavate laste arv; abortide, steriliseerimiste ja eri rasestumisvastaste meetodite kasutamise sagedus; korjatud trahvide väärtus jne. Plaanide mittetäitmist karistati.9

Ühe lapse poliitika on toonud mitmeid negatiivseid tagajärgi. Hiinas algasid kümneid miljoneid naisi puudutanud (sisuliselt) sundsteriliseerimised ja abordid, seaduste mittejärgijaid trahviti, nende „üleliigsed“ lapsed hoiti eemal avalikest teenustest. Traditsiooniliselt oli Hiinas, nagu ka muudes Aasia ühiskondades, levinud lapsetapp, mille ohvriks langesid esmajoones tüdrukud. Hiina Rahvavabariik oli selle arhailise kombe vastu võitlema asunud ning sündide sooline tasakaal oli 1930. aasta lõpus näitajast, mil 100 tüdruku kohta sündis 118 poissi langenud 1960. aastateks (hoolimata Suure hüppe katkestusest) loomulikuks peetavale – 104-107 poisslapse tasemele.10 Kaheksakümnendatest hakkas see taas kasvama, ulatudes 2010. aastaks 117 poisslapseni 100 tütarlapse kohta.
2016. aastal ühe lapse poliitika asemel sisse seatud kahe lapse poliitika ei ole igatahes vastus Hiina rahvastikuprobleemidele, pakkudes küll mõningast leevendust.22 Muidugi võib väita, et kui leviaatanlik pereplaneerimisaparaat sündimuse soodustamisele ümber seatakse hakkavad „kuuletlikud“ hiinlased käituma stereotüüpidele vastavalt. Arvestades aga hiinlaste individualiseerimise taset ning teiste Ida-Aasia ühiskondade kogemusi, on see aga ebatõenäoline. Praeguste trendide jätkudes paistab aga Hiina vanaks saamine enne rikkaks saamist kindel, see on Hiina üliriigiks tõusmise ilmselt suurim takistus. Kui aga sündimus jääb praegusele ülimadalale tasemele, siis väheneb Hiina rahvastik selle sajandi lõpuks peaaegu poole võrra. Ühe lapse poliitika läheb aga ajalukku üha rumalama rahvastikupoliitikana. See „au“ on täielikult ära teenitud.

______

1 Õpetussõnad 14:28.

2 Elise Brezis, Warren Young, „The New Views on Demographic Transition: A Reassessment of Malthus’s and Marx’s Approach to Population“, – European Journal of Economic Thought, 2003 (10), 25-45.

3 Tsitaat pärineb: Hsin Chien-she, „A Critique of Neo-Mathusian Theory“, Population and Development Review, 1979, 4, 699-708 (704).

4 Kõik demograafilised näitajad ja prognoosid pärinevad ÜRO rahvastikuosakonna 2015. aasta andmebaasist, kui pole just teisiti märgitud.

5 Quanbao Jiang, Shuzhuo Li, Marcus W. Feldman, „China’s Population Policy at the Crossroads: Social Impacts and Prospects,- Asian Journal of Social Science, 2003 (2); Susan Greenhalgh, Edwin A. Winkler, „Governing China’s Population“, 56-58, 71, 82.

6 Zhongwei Zhao, Fei Guo, „Introduction“,- Transition and Challenge: China’s Population at the Beginning of the 21th Century (Oxford University Press, 2007), 1-17 (9); Greenhalgh, Winkler, „Governing China’s Population“, 103-105.

7 Greenhalgh, Winkler, „Governing China’s Population“, 106-112.

8 Gu Baochang, Wang Feng, Guo Zhigang, Zhang Erli, „China’s Local and National Fertility Policies at the End of the Twentieth Century“,- Population and Development Review, 2007 (1), 129-147..

9 Thomas Scharping, „The Politics of Numbers: Fertility Statistics in Recent Decades“,- Transition and Challenge: China’s Population at the Beginning of the 21th Century (Oxford University Press, 2007), 34-53 (41-42).

10 Ansley J. Coale, Judith Banister, „Five Decades of Missing Females in China“,- Demography, 1994 (3), 459-479.
22 Yi Zeng, Therese Hesketh, „The Effects of China’s Universal Two-Child Policy“,- Lancet, 2016 (388), 1930-1938.

Artikli autor on Mark Gortfelder, kes õpib Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorantuuris demograafiat ning töötab Eesti Demograafia Keskuses nooremteadurina, fokusseerides Eesti rahvastikuajaloole.

Täispikkuses artiklit loe ajakirjast Diplomaatia.

  •  

    Ühiskonnateaduste instituudis algas vastuvõtt uueneneud politoloogia õppekavale

    Ühiskonnateaduste blogi

    Politoloogia õppekava läheb 2017/18 õppeaastale vastu värskenenud kujul. Muutunud on mitme aine maht ja sisu, samuti on õppekavas mõned uued tulijad.

    Näiteks saab nüüd kuulata aineid „Kodanikuühiskond ja demokraatia“ ning „Poliitiline kommunikatsioon“, „Rahvussuhted ja etniline konflikt“ senise 4 asemel 6 EAP mahus.

    Loe edasi
  •  

    Kuidas luua rahvuslikku identiteeti?

    Ühiskonnateaduste blogi

    Tallinna Ülikooli vanemteaduri Abel Polese ja doktorandi Emilia Pawluszi uurimistöö tulemusena avaldati hiljuti artikkel „Scandinacia’s best-kept secret: Tourism promotion, nation-branding, and identity construction in Estonia (with a free guided tour of Tallinn Airport)“. Autorid vaatlesid viise, kuidas Eesti on püüdnud kujundada oma rahvuslikku identiteeti.

    Loe edasi
  •  

    Kuhu oleme teel?

    Ühiskonnateaduste blogi

    Rahvastikuprotsesside pikaajalise mõju mõistmiseks üldrahvalikul tasandil kulub üldiselt kümnendeid, kui mitte sajandeid. Nii muretses Louis-Adolphe Bertillon juba 19. sajandil Prantsusmaa rahvastiku vananemise pärast, ja õigusega – oli ju Prantsusmaa esimesi Euroopa maid, kes asus sündimuse languse teele 19. sajandi esimesel kolmandikul.

    Loe edasi