Haridusblogi

Kuidas teha hea paremaks ehk õppimisest teise nurga alt

01.02.2017 13:33:35

15-aastaste õpilaste teadmisi ja oskusi mõõtva PISA rahvusvahelise uuringu tulemuste valguses, mis viis möödunud aasta lõpus Eesti Euroopa tippu, on hakatud enam rääkima hariduse väärtustamisest Eesti ühiskonnas ning sellest, kui oluline on tublide Eesti õpetajate kõrval head haridust hindavate lapsevanemate roll.

Eesti elukestva õppe strateegia 2020 seab sihiks iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetava, õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust arendava õpikäsituse rakendumist kõigil haridustasemetel ja liikides, mis on tulevikku vaates kahtlusteta hädavajalik siht. Kuidas seda parimal võimalikul moel teha, kindlustades põhikooliastmes maailmale näidatud kõrgetasemeliste matemaatika, funktsionaalse lugemise ja loodusteaduste alaste teadmiste ja oskuste rakendumise ka tööturule jõudes, on omaette väljakutse.

Hariduse ideaaliks on iga õppija arengupotentsiaali maksimaalne realiseerimine. Kuna meid, eestlasi, on vähe, lasub eelneval erilise vastutuse pitser. Uusim õppimispsühholoogia alane teadmine osundab seda vastutusrikast ülesannet täites rõhutatult õpetaja ja õpilaste suhete kvaliteedile ning õppimisega kaasneva stressi vähendamisele. Viimane ei tähenda sugugi pingutuse vähetähtsustamist – uue õppimine on alati pingutus ja mitte väike! Küll aga tähendab see kuuluvus- ja kompetentsustunde ning koolis kogetavate suhetega seotud stressi vähendamise võimaluste tegelikku rakendamist ja arvestamist, mitte vaid kõlavaid lauseid dokumentides, mis on seal tegelikult juba aastakümneid figureerinud. Mis siis on see, mis aitab iga õppija individuaalse arengu teed kõige paremini toetada?

Füüsilisest õpikeskkonnast ja õppemeetoditest on märksa olulisem pöörata tähelepanu õppija arengu hetketasemele ehk sellele, mida iga õppija siin ja praegu kogeb ja mõistab ning millised on tema olemasolevad teadmised ja uskumused. Kui koolis toimuv käib lapsel üle pea, ei ole tõhus õppimine võimalik. Et aga teada, kus lapse hetketase on, tuleb koolis enam tähelepanu pöörata rutiinidele, mis aitavad tema hetketaseme väljaselgitamisega tegeleda. Viimane ei saa olla õpetajate vabast ajast ja vabatahtlikkuse korras läbiviidav tegevus, vaid koolikorraldusse orgaaniliselt istutatud ja tasustatud oluline töölõik, mis muuhulgas võimaldab õppe individualiseerimist, mida meie haridusstrateegia peab oluliseks sihiks.

Õppimisest on vähe tolku, kui õpitu toetub haprale vundamendile. Uuringud näitavad, et me ei kipu pöörama tähelepanu informatsioonile, mis on meie olemasolevate teadmiste ja uskumustega vastuolus. Küll aga kaldume me vastu võtma seda, mida ootame, oskame või tahame näha. Kui eelteadmised on juhtumisi valed ja saavad uue õppimise aluseks ning nende väljaselgitamise ja muutmisega teadlikult ei tegeleta, võtab laps uut infot vastu nendega kooskõlaliselt. Lapsi tundma õppimata on see kerge juhtuma ja õpitust ei jää suurt midagi järele.

Lapse arvamused ja hoiakud õpetajate, kaasõpilaste ja õpitava suhtes on õppimisel samuti väga olulised ning nende teadasaamine aitab õppimist toetada. Iga koolis käinud inimene oskab oma kogemustele toetudes nimetada õpetajaid, kes suutsid ka kuiva ja igava aine meeldivaks teha, sest olid inimesena toetavad ja uskusid õpilastesse. Samuti meenub neid õpetajaid, kes üsna põnevaid aineid õpetades hävitasid igasuguse õppimissoovi. Õpetaja ise on õpikeskkonna kõige olulisem osa ja negatiivse õpetaja kogemine selles on stressiallikas.

Oluliseks tuleb pidada ka lapse hoiakuid kaasõpilaste suhtes. Laps, kes tajub end klassiruumis kiusatu, ala- ja naeruvääristatuna püüab õppimise asemel hoopis stressiga toime tulla. Mida turvalisemalt laps end suhetes tunneb, seda vähem peab aju tegelema stressist vabanemisega ning saab tegeleda õppimisega. Meie, täiskasvanute kohustus on luua lapse emotsionaalset ja psühholoogilist turvalisust tagavad tingimused, kus laps tahab ja on võimeline õppima.

Õppimise toetamisel on lapsevanematel samuti ülioluline roll. Lapsevanemate ütlused ja arvamusavaldused õpitava ja õpetajate suhtes annavad õppimisele suuremat tooni, kui me arvata oskame. Kommentaarid, mis osundavad õpetajale või õpitavale ainele kui ebaolulisele ja halvale stiilis “mulle see aine samuti ei meeldinud ja vedasin end kuidagi läbi” või “mul pole seda kunagi elus vaja läinud ja see ongi mõttetu aine” või “see õpetaja ongi rumal ja halb” on õppimist pärssiva mõjuga.

Väga oluline on sõnaline tagasiside õppimisele, mis keskendub tegutsemise protsessile, mitte püsivatele joontele ja tulemusele. Näiteks mõjub õppimissoovile hästi tagasiside sellele, kui õiged või valed strateegiad laps valis, kui püüdlikult keskendus, kui suure püsivusega ülesandeid täitis, mida saaks teha paremini või mida ta juba tegi hästi võrdluses tema enda edenemise, mitte kaaslaste edusammudega. Püsivatele omadustele, mida laps ei saa muuta või mille sisu jääb hoomamatuks nagu “Tubli!”, “Saamatu!”, “Aeglane!” jms tagasiside andmine ei toeta õppimist.

Seega saame kujundada lastes õppimist toetavaid ja vältida õppimist pärssivaid uskumusi. Viimased sisendavad seda, et teadmised on peamiselt faktid ning see, kui tark või rumal sa oled, on kaasa sündinud. Nüüdisaegne õppimispsühholoogia aga osundab sellele, et kui me soovime laste õpiteel olla neile tõhusaks toeks, tuleks lastele sisendada seda, et teadmised on hoopis pidevalt arenevad ja faktid peavad paika sageli kontekstist sõltuvalt. Ning mis põhiline – võimed arenevad tegutsedes ja eesmärkide nimel pingutades – keegi meist ei ole targaks või rumalaks sündinud! Kasutan siinjuures hea kolleeg Kati Aus’i sõnu ja mõtteid, mida lapsed peaksid nii kodus kui koolis palju kuulma: “Sa oled teel, et muutuda pidevalt andekamaks, kiiremaks, osavamaks, jne. Tee tööd ja näe vaeva, vajadusel vaheta strateegiaid, siis saad ka paremaks, kiiremaks, osavamaks. Võib-olla mitte maailma parimaks, kiireimaks, osavaimaks, kuid päris kindlasti varasemast paremaks.”

Olulisi õppimist toetavaid võimalusi on teisigi. Aucklandi Ülikooli professor John Hattie võrdles üle maailma läbi viidud uurimuste tulemusi ning tuvastas pea 150 faktorit, mis mõjutavad õpilaste edasijõudmist. Kõige mõjusamaks osutusid seejuures õppijate ootused endale. Kui palju me seda laste toetamisel ära kasutame, neilt nende ootuste ja eesmärkide kohta küsides, jõukohaseid sihte seada aidates, on küsitav.

Hariduse fundamentaalne eesmärk on õpetada inimene õppima. Tänases, kiirelt muutuvas maailmas on pidev õppimine paratamatu ning valmisolekute kujundamine elukestvaks õppeks nii kooli kui kodu vastutus elus hästi toimetulevate inimeste kasvatamisel. Haridus omakorda edeneb sedamööda, kuidas me suudame lapsi õppima inspireerida. Siin kirjeldatu on vähim, aga piisavalt mõjus, et muuta lapsed rõõmsamaks ja õpivalmimaks ning seeläbi tulevikuühiskonnas toimetulemiseks paremini varustatuks. Head õpetajad ja lapsevanemad on eelnevat intuitiivselt teinud ja arvestanud alati, täna kinnitab ja õhutab neid mõtteid teadlikult kasutama ka teadus.

Võttes eelneva kokku võib öelda, et see, mille suunas haridusstrateegia meid õpikäsituse muutusest rääkides liigutada püüab, evib endas inimikku ja sotsiaalset mõõdet. Õpihuvi ja -valmidus eeldab toetavat ja sõbralikku õhustikku, kus ei valitse hirm ega kiusa stress, rõhutatakse innustavalt pingutamise, harjutamise, tegutsemise ja selle üle mõtlemise vajadust ning piiride ületamise püüdu, aktsepteeritakse eksimist, põrumist ja julgustatakse uuesti üritama. Kõige selle juures on võtmeisikuteks huvitatud ja hoolivad täiskasvanud – nii õpetajad kui lapsevanemad.

Autor: Kristi Vinter, haridusteaduste instituudi direktor

Originaaltekst ilmus portaalis edasi.org, Tallinna Ülikooli ja EDASI koostöös, et toetada tarkade otsuste elluviimist meie kõigi igapäevaelus ja laiemalt kogu ühiskonnas.

  •  

    Õppimise hämaraladel

    Haridusblogi

    Psühholoogi, Tallinna Ülikooli haridusinnovatsiooni keskuse teaduri Grete Arroga rääkis kurvameelsetest noortest, õppimise ja õpetamise olemusest ning inimese suhestumisest linnakeskkonnaga Ulvar Käärt (ajakiri “Horisont”).

    Loe edasi
  •  

    Ütle mulle midagi head!

    Haridusblogi

    “Ütle mulle midagi head!“
    „Midagi head, miks?“
    „No ütle niisama, et ma ennast paremini tunneksin.“
    „Niisama ei öelda …“

    Eespool kirjutatud mõttekäik on meile kõigile üpris tuttav. Miks mitte püüda igat päeva alustada sellega, et ütlemegi midagi head, lihtsalt selleks, et algab uus ja hea päev. Kui me harjutame ja õpetame lapsi endale ja kaaslastele head ütlema, muutuvad meie kõigi päevad päikeselisemaks.

    Loe edasi
  •  

    Mina, ja õpetaja?!

    Haridusblogi

    Eesti õpetaja keskmine vanus on 48 aastat. Eesti õpetajatest on alla 30-aastaseid vaid 7%. Paneme kaks ja kaks kokku – ja me kujutame hästi ette, mis kümmekonna aasta pärast saama hakka. Juba kuulemegi, kuidas kaugelt kostab häirekella kuma. See läheneb, läheneb. Nüüd kõmiseb juba päris kõvasti. Aga see pole lihtlabane paanika, mis meid haarab. See on mure eesti õpetajate demograafilise kriisi pärast.

    Loe edasi