Ühiskonnateaduste blogi

Lõhed ei kao ühiskonnast ja poliitikast kuhugi

05.09.2017 10:50:50

Tõnis Saarts kaitses kevadel doktoritöö „The Sociological Approach in Party System Analysis: The Baltic States in the Central and Eastern European Context“ ehk „Sotsioloogiline lähenemine erakonnasüsteemide analüüsimisel. Balti riigid Kesk- ja Ida-Euroopa kontekstis“). Allapool räägib üks meie viljakamaid ja tervemõistuslikumaid ühiskonnavaatlejaid oma uurimusest ja huvidest laiemalt.

Kuidas on teie poliitikahuvi kujunenud ja muutunud? Kas teil on politoloogina missioon täita?

Tõnis Saarts: Mind on alati paelunud ühiskonnaga seotud teemad. Alguses orienteerusin rohkem sotsioloogiale, poliitikateaduste ning erakondade ja valimiste temaatikani jõudsin hiljem. Ülikoolis olin isegi rohkem huvitatud välispoliitikast. Õpingute lõpul liikus huvi kihistumise ja rahvussuhete valdkonda. Magistritöö kirjutasin meie rahvus- ja kodakondsuspoliitika kujunemisest. Põikeid on olnud mitmesse valdkonda, nagu kodanikuühiskond, demokraatia arengusuunad maailma eri nurkades, sotsiaalajalugu jne. Ma ei tunne end võõrana ka aruteludel, kus räägitakse poliitikafilosoofiast, valitsemisest, poliitikakujundamisest, riikluse ja tänapäeva demokraatia teisenemisest, heaoluriigist, feminismist ja soolisest võrdõiguslikkusest jne. Sotsiaalteaduste missioon on minu meelest ühiskonda seletada ja avalikkusele näidata, et ühiskonnaprotsessid pole nii lihtsakoelised, kui meedia ja poliitika pahatahti püüavad meid uskuma panna. Püüan kultiveerida ratsionaalset ja tõendipõhist arutelu ühiskonna probleemide üle, et ei domineeriks vaid loosungid, eelarvamused ja seisukohad stiilis „mina usun“ või „rahvas ju räägib, et asjad on nii…“.

Kuivõrd kuulub teie eriala juurde ideoloogiline erapooletus? Kas kindlakujulise maailmavaate esindamine on poliitikateadlase puhul taunitav?

Eestis üldiselt eeldatakse, et sisepoliitilisi protsesse kommenteerivad eksperdid püüavad jääda maailmavaateliselt võimalikult neutraalseks. Paljudes teistes lääneriikides ei pea sotsiaalteadlased kiivalt oma ideoloogilisi eelistusi varjama, vaid ütlevad uhkusega, et on demokraatide poolehoidjad või vasakpoolsed. Ajakirjandustraditsioon ja rolliootused ekspertidele võivad suuresti erineda. Tõsi on see, et enamik sotsiaalteadlasi on oma maailmavaatelt pigem vasakliberaalid. Ortodoksselt turuuskseid neoliberaale kohtab pigem ülikoolide majandusteaduskonnas ning käremeelseid (rahvus)konservatiive ajaloo- ja humanitaarteadlaste seas. Sotsiaalteadlasena näed ühiskonda kogu selle keerukuses ning mõistad, et ühiskonnagruppide võimalused oma eluga edukalt toime tulla lahknevad vägagi. Sotsiaalteadlastel on keeruline hõigata selliseid loosungeid nagu „Turg paneb kõik paika!“ ja „Igaüks on oma õnne sepp!“, sest uuringud näitavad, et ebavõrdsus on ühiskonnas reeglina struktuurne, mitte pelgalt inimeste individuaalsetes eluvalikutes kinni. Ühiskonna mitmekesisuse tajumine tingib, et sotsiaalteadlased lähevad harva kaasa parempopulistide lihtsate lahendustega, nagu „Saadame kõik immigrandid välja, siis lahenevad kõik probleemid!“, „Kui on must, näita ust!“ jne. Ühiskonnateadlased teavad, et lihtsate ja radikaalsete lahenduste ning vähemuste vaenamisega ei ehita reeglina üles paremat ja võrdsemat ühiskonda. Pigem leiab sotsiaalajaloost küllaga vastupidiseid näiteid.

Kui suur on teie erialal ahvatlus minna poliitikasse? Meie end tegevpoliitikas proovile pannud politoloogid on sageli naasnud akadeemilise positsiooni juurde. Miks?

Ma ei ütleks, et mul on kiusatus minna poliitikasse. Tean, et olen poliitiliste protsesside kõrvalt analüüsimises palju oskuslikum kui küünilistes võimumängudes, mis paratamatult igasuguse poliitilise võitlusega kaasas käivad. Näited, kui akadeemilise taustaga politoloogid nagu Pablo Iglesias Hispaanias või Rein Taagepera Eestis on poliitikasse läinud, on tegelikult harvad. Reaalne poliitika nõuab hoopis teisi kvaliteete, kui seda on akadeemiline uurimine. Sa pead rääkima lihtsas keeles keerulistest probleemidest, et inimesed kaasa tõmmata.. Poliitikasüsteemi ja protsesside süviti tundmine tuleb poliitikule kasuks, kuid see pole kindlasti mitte kõige olulisem, mida poliitikult praegusel meediaajastul nõutakse.

Ühiskonnateadusesse on Eestis suhtutud vastuoluliselt. Kord sildistatakse ühiskonnauurijad salgakaupa punaprofessoreiks, teinekord jälle toetuvad poliitikud ja arvamusliidrid oma avaldustes hulganisti inimarengu aruandes väljatoodule?

Eesti olukord ei erine oluliselt teiste postkommunistlike riikide omast. Kuna sotsiaalteadustest ei saanud nõukogude ajal sisuliselt rääkida, siis ei saa valdavalt sovetiajal hariduse saanud poliitikute põlvkond tihtilugu eriti arugi, mis need ühiskonnateadused on. Kuna sotsiaalteadusi saab edukalt siduda sõnaga „sotsialism“, siis sealt edasi annab juba konstrueerida samasusahelaid: „sotsialism“ = „kommunism“ = „Putin ja Venemaa“ = „Eesti vaenlased“. Lääne poliitiline eliit on kasvanud keskkonnas, kus sotsiaalteadused on olnud akadeemilise hariduse loomulik osa.

Sotsiaalteadlaste ja poliitikute omavahelistest suhetest kõneledes tuleb mõista, et ühiskonnateadlased on poliitikutele vaid üks paljudest mõjukatest arvamusliidrite gruppidest, kes üritavad potentsiaalsete valijarühmade jaoks sotsiaalset reaalsust defineerida. Kui poliitik on reaalsuse definitsiooniga nõus ja see on kooskõlas tema sõnumitega, siis ta kiidab sotsiaalteadlasi, kui ei, siis ründab. Kuid me ei tohiks lasta end avalikust retoorikast petta. Poliitikutel ja ametnikel on sotsiaalteaduslikku ekspertiisi ja uurimisandmeid otsuste tegemiseks tihtilugu vägagi vaja ja nende suhe võib olla palju konstruktiivsem ja vastastikku respekteerivam, kui avalikkusele näib. Kõige vihasemalt ründavad sotsiaalteadusi teatava totalitaarse, ühiskonda radikaalselt ümber tegeva ambitsiooniga poliitikud (nagu näiteks paremäärmuslased ja ortodoktsed neoliberaalid).

Millised on teie edasised plaanid?

Praegu on mul koos kolleeg Marleen Allemanniga käsil projekt, kus võrdleme pikaajalisi võimuerakondi Eestis ja Sloveenias. Meie esialgsed tulemused näitavad, et oskuslik tuumiklõhedega suhestumine paistab olevat üks faktoritest, mis lubab osal parteidest nii kaua segamatult valitseda, nagu tegi seda Reformierakond Eestis ja Liberaaldemokraatlik Partei Sloveenias (12 aastat katkematult võimul). Kogu oma edasist akadeemilist tegevust ei kavatse ma siiski pühendada vaid erakondade ja lõhede uurimisele. Kindlasti jääb siinkohal minu radariekraanile pidama ka populismi esiletõusu temaatika. Näiteks on mul praegu käsil M. Minkenbergi6 Ida-Euroopa paremäärmuslike parteide väga hea käsitlus, mis pakub seletusi ka meie EKRE esiletõusu põhjuste kohta. Ainult mu kõige lähemad kolleegid on teadlikud mu sügavast huvist sotsiaalajaloo vastu, kus käsitletakse selliseid fundamentaalseid teemasid nagu „Miks sündis kapitalism Euroopas, aga mitte Hiinas?“, „Kuidas on välja kujunenud Euroopa praegune rahvusriiklik mudel?“, „Miks on Ida-Euroopa Lääne-Euroopast arengus maas?“ jne. Selle valdkonna kirjandust olen suure huviga tudeerinud ning sotsiaalajaloo klassikud Michael Mann, Charles Tilly, Immanuel Wallerstein ja Barrington Moore on mulle vägagi tuttavad. Perifeerses väikeriigis saab ka ehk neid suuri teemasid vaadata veidi teise nurga alt, kui harjunud ollakse.

Tõnis Saarts on Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi politoloogia lektor.

Loe täispikka intervjuud Sirbist.

  •  

    Ambitsioonikust, daamid ja härrad! Tippjuhil olgu ikka vähemalt doktorikraad!

    Ühiskonnateaduste blogi

    Tagasihoidlikud haridusnõuded tippudele ja vähene tähelepanu pealtnäha kõrvalistele detailidele suurendavad ebaõnnestumise tõenäosust ja muudavad küsitavaks iga professiooni arenguperspektiivid.

    Loe edasi
  •  

    Uued mõisted omavalitsuse toimimises — osavald, osavallakogu, teenuskeskus. Millega täpsemalt tegemist?

    Ühiskonnateaduste blogi

    Ühinenud Rapla vallavolikogu ja vallavalitsus hakkavad tööle Raplas. Kuid uue omavalitsusüksuse juhtimine on kavandatud nii, et nii valla teenused kui ametnikud on ka edaspidi inimestele sama hästi kättesaadavad kui seni. Ühinenud vallas peaksid kõik ühinenud piirkonnad olema esindatud nii otsustamises kui valla asjade korraldamises.

    Loe edasi
  •  

    Valimiskampaania pole tarbijamäng ehk kuidas valija saab kampaaniast maksimumi võtta

    Ühiskonnateaduste blogi

    Valimiskampaaniate aeg on kummaline: ühed räägivad saabuvast demokraatia pidupäevast, teised aga mängisid algul valimisplakatite hiidpoliitikutega peitust ning laadivad nüüd alla veebireklaami blokeerivat tarkvara ja kiirendavad sammu, kui mööduvad kampaaniat tegevast poliitikust.

    Loe edasi