Ühiskonnateaduste blogi

Miks vägivaldne suhtumine puuriloomadesse on normaalne?

21.03.2017 10:16:42

Ainuüksi sõna „puuriloom“ kasutus määrab tööstustes ära suhtumise looma ja tema elutingimustesse. See suhtumine lubab loomi pidada väikestes puurides ja neid hiljem tappa, selgus Kristina Meringu bakalaureusetööst.

Karusloomafarmide keelustamine on viimastel aastatel tänu loomaõiguste organisatsioonidele üsna aktuaalseks teemaks tõusnud. Riigikogu menetleb 14 rahvasaadiku poolt esitatud petitsiooni, mille eesmärgiks on karusloomafarmid kümneaastase üleminekuga keelustada.

Eesti ei ole suur karusnahkade tootjariik – siin asub üks hiigelfarm ning paarkümmend pigem väiksemat pereettevõtet. 2015. aasta seisuga on Eestis umbes 31 vastavat ettevõtjat, selgus tänavusest Eesti Maaülikooli karusloomakasvatuse uuringust.

Mitmed Euroopa riigid (Suurbritannia, Holland, Austria, Horvaatia, Sloveenia) on karusloomafarmid oma territooriumil juba keelustanud, kuid Eesti veel tõrgub sama teed minemast, olgugi, et avaliku arvamuse küsitlused keelustamisele toetust näitavad. Uuringufirma Kantar Emor 2016. aasta detsembrikuisest küsitlusest selgus, et 69% eestimaalastest ei poolda metsloomade kasvatamist karusloomafarmides üksnes karusnaha saamise eesmärgil.

Kuna olin ise üks karusloomafarmide keelustamise kunagise kodanikealgatuse raames esitatud petitsiooni Riigikokku viijatest, siis kõnetab karusloomakasvatuse teema mind piisavalt palju, et bakalaureusetöö sellele pühendada. Mu eesmärgiks oli uurida, kuidas luuakse hoiakud ja suhtumised loomadesse, mis lubavad neid väikestes puurides pidada ja hiljem tappa. Tahtsin kompida, kuidas toimub niivõrd vägivaldsete praktikate sotsiaalne normaliseerimine.

Uurimuse jaoks viisin läbi süvaintervjuud karusnahatööstuse esindajatega – karusloomafarmerite, karusnahaköösnerite ja karusnahaäride omanike ja töötajatega. Intervjuude vältel otsisin vastust küsimusele, kuidas konstrueeritakse sotsiaalne norm, et loomade kasvatamine ja tapmine karusnaha saamise eesmärgil on aktsepteeritud praktika. Kuidas karusnahatööstuse esindajad normaliseerivad tööstuse argipraktikad (nt puuri traadist põrand, emaste loomade sundviljastamine/vägistamine järglaste toomiseks, loomadevaheline kannibalism, mis stressiilminguna farmides tekib või nt geeniaretuse tulemusena rebastele selga kasvav mitmekordne karusnahk, mis muuhulgas silmadele vajub ja kroonilisi tervisehädasid tekitab), mis paratamatult loomadele kannatusi toovad?

Uurimistulemustest rääkides võib esmalt olulise leiuna kindlasti välja tuua karusnahatööstuse esindajate kõnepruugis sõna „puurilooma“ kasutuse. Rebastest ja naaritsatest farmides ei räägita kui metsloomaliikidest, vaid puuriloomadest. Sealjuures on oluline, et puurilooma vajadused defineeritakse vastavalt sellele, mida karusloomafarm neile pakub. Kuna liikumisvõimalus puudub, ei kuulu see ka bioloogiliste vajaduste hulka. Sotsioloogiliste loomauuringute teadur Margo DeMello on välja toonud, et erinevad konstruktsioonid loomast (laboriloom, lihaloom, lemmikloom, karusloom jt) mõjutavad lisaks sellele, kuidas me neid loomi näeme, ka seda, kuidas neid inimühiskonnas koheldakse. Seega luues mõiste „puuriloom“, loovad loomatööstused ka normi nende loomade elutingimuste kohta, sõltumata looma bioloogilistest vajadustest.

Puurilooma eluiga sõltub kasumist

Loomatööstuste toimimisloogika juures asetseb olulisel kohal „elutsükli konstruktsioon“, mis ka intervjuude vältel selgelt esil oli. See tähendab, et loomade eluiga otsustatakse vastavalt tööstuse vajadusele ning sellele hetkele, mil loomast maksimaalselt tööstusele vajalikku toodet saab, et seda müües kasumit teenida. Rebaste ja naaritsate puhul tähendab see umbes 6 kuud – kutsikad sünnivad kevadel ning tapmishooaeg on novembris-detsembris. Erandiks on tõuaretusloomad, kes elavad mõned aastad selle eesmärgiga, et neid sundviljastatakse/vägistatakse igal aastal uute järglaste tootmise jaoks.

Intervjuude vältel peatusin test-küsimusena ka kasside ja koerte karusnahkade kasutamisel. Üllataval kombel ei pidanud kasside ja koerte puutumatus selle uurimuse raames paika – karusnahatööstuse esindajad ei näinud probleemi kasside ja koerte karusnaha kasutamises. Siin tuleb mängu huvitav argumendiliini erinevus loomaõiguste eest kostjate ja loomatööstuse esindajate vahel – kui karusnahaköösnerid tõid intervjuude vältel välja, et nende jaoks ei ole erinevust, kas klient toob oma lamba või kassi naha, sest nende jaoks töö on töö, siis loomaõiguslaste vastuargument algab sama lausega, et ei ole erinevust, kas lammas või kass, sest mõlemal on õigus elada ja olla ekspluateerimata.
Kasside karusnahkade kasutamise pooltagumendiks tõid intervjueeritavaid ka välja näiteks, et kassid ei ole ohustatud liik ning et kõik kohad on kasse täis. Lisaks tõi karusloomafarmer välja, et kui kassinahksete kinnaste või mütside jaoks on turgu, siis peaks olema lubatud neid ka toota.

Kui alustasin uurimuse planeerimist, siis valisin intervjueeritavateks just karusnahatööstuse esindajad, sest eeldasin, et nad on kursis tööstuse argipraktikatega, mis eelnevalt välja tõin (emasloomade iga-aastane vägistamine, mitmekordne karusnahk rebastel jms) ning intervjuude vältel on võimalik need jututeemaks tuua. Paraku selgus aga, et tööstuse erinevate osade vahel on suur lõhe, mis tähendab, et peale karusloomafarmerite ei olnud ülejäänud tööstuse esindajad karusloomakasvatuse tavapraktikatega kuigi kursis.

Karusnahk kui lihtsalt materjal

Selgus, et karusnahaköösnerid ja karusnahaäride esindajad käivad karusloomafarmides nahkadel küll järel, kuid teadliku otsusena väldivad loomapuuride vahele minekut, et loomi mitte näha. Sinirebaste mitmekordsed karusnahad olid üllatuseks ka köösneritele, kes neid nahku ise hiljem õmblevad. Üks karusnahaköösner arvas näiteks, et rebased jooksevad „Skandinaavia farmides“ vabalt ringi. Pidamistingimuste ja karusloomafarmi eluoluga mitte teadlik olemine on oluline enesesäilitamisemehhanism, et teadlikult mitte kursis olla, kuidas loomad elavad ja kuidas nad tapetakse, enne kui nende nahad köösnerite õmbluslaudadele või karusnahaäride vitriinidele jõuavad.

Siin toon välja pigem intervjuud köösnerite ja karusnahaäride esindajatega, mitte karusloomafarmeritega. Köösnerite puhul tähendas see näiteks rõhutamist, et nemad tegutsevad ja töötavad materjaliga, mitte ei mõtle sellele, kas mingid rebased kunagi kuskil jooksid või mängisid. Huvitav oli ka ühe karusnahaköösneri tsitaat intervjuust, kus ta toob välja, et kui karusnahka lihtsalt materjalina ei võta, siis tuleb teine eriala elus valida.

Uurimus sisaldas paljude teiste teemade analüüsi, kuid mahupiiridesse jäämiseks tõin välja vaid mõned. Intervjuud ise olid piisavat rikkad, et neist saaks veel mitu uurimust kirjutada, mistõttu on raske selle teema kajastamisel lühidaks jääda.

Arutelud karusloomafarmide keelustamiseks Eestis jätkuvad ning oma bakalaureusetööga panustan diskussiooni sotsioloogilisest vaatevinklist ning läbi sotsioloogiliste ja kriitiliste loomauuringute uurimisperspektiivi. Ühiskondlikul tasandil saab olema huvitav jälgida, kes selle debatis lõpuks peale jääb – kas loomatööstuste jätkumine või huvi loomade heaolu ja õiguste vastu.

Teksti autor: TLÜ ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogia magistrant Kristina Mering. Bakalaureusetöö kaitsti kevadel 2016 Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis. Töö valiti Tallinna Ülikooli teadustööde konkursil 2016. õppeaasta parimaks bakalaureusetööks sotsiaalteaduse vallas.

  •  

    Relatsioonilisest lähenemisest sotsiaalteadustes

    Ühiskonnateaduste blogi

    Sotsiaalteoorias ja sotsiaalteadustes laiemalt annab viimastel kümnenditel aina enam kõneainet teooria ja metodoloogia, mida nimetatakse „relatsiooniliseks lähenemiseks“ või „relatsionalismiks,“ mis püüab pakkuda põhimõttelist alternatiivi sotsiaalteaduste peavoolule.

    Loe edasi
  •  

    Ambitsioonikust, daamid ja härrad! Tippjuhil olgu ikka vähemalt doktorikraad!

    Ühiskonnateaduste blogi

    Tagasihoidlikud haridusnõuded tippudele ja vähene tähelepanu pealtnäha kõrvalistele detailidele suurendavad ebaõnnestumise tõenäosust ja muudavad küsitavaks iga professiooni arenguperspektiivid.

    Loe edasi
  •  

    Uued mõisted omavalitsuse toimimises — osavald, osavallakogu, teenuskeskus. Millega täpsemalt tegemist?

    Ühiskonnateaduste blogi

    Ühinenud Rapla vallavolikogu ja vallavalitsus hakkavad tööle Raplas. Kuid uue omavalitsusüksuse juhtimine on kavandatud nii, et nii valla teenused kui ametnikud on ka edaspidi inimestele sama hästi kättesaadavad kui seni. Ühinenud vallas peaksid kõik ühinenud piirkonnad olema esindatud nii otsustamises kui valla asjade korraldamises.

    Loe edasi