Loodusblogi

Rikutud soode taastamisplaan

03.05.2017 09:23:36

Läänemere äärsed maad osalevad rikutud soode loodusliku seisundi taastamisel, et vähendada kasvuhoonegaaside emissiooni. Selline tegevus koondub 2016. a. juulist alanud Euroopa Liidu poolt Life programmi kliima alamprogrammist toetatavat viie riigi ühisprojekti „Life Peat Restore“ alla. Projekti raames taastatakse Põhja-Euroopa madalikul olevaid inimtegevusega rikutud soid eesmärgiga vähendada süsiniku emissiooni. Projektis osalevad Saksamaa vanim looduskaitseorganisatsioon NABU, Poola loodusklubi, Leedu looduse fond, Läti Ülikool ja Eestist Tallinna Ülikooli ökoloogia keskus. Eestis tehtavaid töid rahastab lisaks Euroopa Liidule ka Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Tallinna Ülikool.

Praeguse kliima soojenemise üheks põhjuseks peetakse inimtegevuse tagajärjel atmosfääri paisatava süsihappegaasi hulga suurenemist. Mitmesuguste meetmetega, nagu kütuste efektiivsema kasutamisega, taastuvate energiaallikate kasutamisega jm püütakse seda mõju vähendada.

Looduslikud sood on meie kliimavöötmes kõige tähtsamad süsinikku siduvad ökosüsteemid – turba ladestumisega viiakse süsihappegaas aineringest välja. Kuivendatud turbaaladel aga turvas laguneb ja varem seotud süsinik paiskub atmosfääri, suurendades meie kliimaprobleeme. Kõige enam on kuivendatud just madalsoid, neist on looduslikuna alles veel alla 10%. Madalsood on kõige mitmekesisemaks ja liigirikkaimaks sootüübiks, kus kasvab üle 230 soontaime- ja üle 100 samblaliigi, neist paljud on kaitstavad.

Igal projektis osaleval maal on soodega seoses omad kitsaskohad, mida projekti raames püütakse parandada. Eestil on senine kogemus raba-elupaikade taastamisel, näiteks Eestimaa Looduse Fond viib läbi ulatuslikku EL poolt toetatavat kuivendatud rabaservade taastamise projekti. Põhjaveest toituvate madalsoode seisundi parandamisega ei ole aga seni tegeldud. Nüüd algatati seisundi parandamine Suursoo-Leidissoo hoiualal madalsoos, mida on  aegade jooksul kuivendatud; kraavide ümbrus on võsastunud või metsastunud ja ka seal, kus avatud maastik on säilinud, on sootaimestik vaesunud.

Projekti käigus koostatakse taastamiskava ning viiakse see ellu. Et selleks tehtavad otsustused tuleksid õiged, tehakse põhjalikud eeluuringud vee, turba, taimestiku, linnustiku ja süsinikuvoogude kohta; järelkontroll peab kestma 20 aastat peale taastamistööde lõpetamist. Oluline on süsinikuvoogude mõõtmine, mis näitab, kas soo toimib süsiniku sidujana või mitte. Täpsemate tulemuste saamiseks kalibreeritakse erinevates maades kasutatavaid mõõtmismeetodeid.

Saadav kogemus on kasuks edasisel madalsoode seisundi parandamisel ka teistel aladel, sest just madalsoid on Eestis enim kuivendatud – need on oluliseks atmosfääri süsiniku suurenemise allikaks.

Kirjutas Laimdota Truus (LIFE_Peat-restore projekti ekspert Tallinna Ülikooli ökoloogia keskuses)

Päises oleval fotol on projektiala – kuivendamise mõjul degradeerunud ja metsastunud madalsoo Suursoo-Leidissoo (autor: Raimo Pajula, LIFE_Peat-restore projekti ekspert).

 

life-suurkik_est_logo__1peat peat-logo

  •  

    Rene Bürkland, psühholoogist arst ja meie vilistalne

    Loodusblogi

    Rene Bürkland on õppinud nii Tallinna Ülikoolis, Tartu Ülikoolis kui ka Pekingi Hiina meditsiini ülikoolis. Juba lapsepõlves huvitas teda, kuidas inimese keha funktsioneerib. Eriti huvitav tundus keha mõjutamine väikeste punktide kaudu.

    Loe edasi

  •  

    TLÜ vilistlane Hannes Tõnisson

    Loodusblogi

    Mida Sa ülikoolis õppisid ja millal lõpetasid?

    Õppisin alguses loodusteaduslike ainete õpetaja diplomile, mille lõpetasin 2002 . aastal, samal aastal lõpetasin geoökoloogia eriala bakalureuse kraadiga.
    Järgmisena lõpetasin geoökoloogia eriala magistriõppes 2004. aastal. Viimaks aga lõpetasin ökoloogia eriala doktorantuuri 2008. aastal.

    Loe edasi
  •  

    Teadlane peab küsima, uurima, vahendama

    Loodusblogi

    “Teadlase ülesanne on küsida küsimusi, uurida ja vahendada tulemusi kas auditooriumis või ühiskonnas laiemalt,” kinnitab Tallinna Ülikooli keskkonnakorralduse professor Helen Sooväli-Sepping.

    Loe edasi