Humanitaarblogi

TÜHI alustab digihumanitaaria õpetamist

30.03.2017 10:47:49

TLÜ humanitaarteaduste instituut (TÜHI) alustab koostöös TLÜ digitehnoloogiate instituudiga tänavu sügisel digihumanitaaria uue kõrvaleriala õpetamisega bakalaureuseastmes. See on Eestis esimene digihumanitaaria õppekava, mis pakub kõigile üliõpilastele võimaluse 48 EAP ulatuses omandada olulisemad teoreetilised ja praktilised teadmised sellest uuest ja kiiresti arenevast interdistsiplinaarsest valdkonnast.

Digihumanitaaria (ingl digital humanities) on viimase tosina aasta jooksul kuju võtnud teadusvaldkond, kus saavad kokku humanitaarteaduslik aines ja vaatenurk ning infotehnoloogilised uurimisvõimalused ja -meetodid. Uus õppekava annab valdkonnast süstemaatilise ülevaate, pakkudes ühtlasi nii tehnilisi oskusi digihumanitaarseks analüüsiks kui ka kriitilist pädevust digihumanitaaria võimaluste adekvaatseks hindamiseks.

Õppekava koosneb kaheksast ainest, iga semester loetakse neist kahte. Aine “Sissejuhatus digihumanitaariasse” pakub teadmisi valdkonna kujunemisest, eesmärkidest ja mõistevarast ning tutvustab tähtsamaid digihumanitaaria suundi ja uurimismeetodeid. Loenguid täiendavad seminariarutelud valdkonna alustekstidest ja praktikumid digiandmebaaside ja digiteerimistehnoloogiate tundmaõppimiseks. “Digihumanitaaria tehnoloogiad” on praktilise iseloomuga aine, mille eesmärk on luua eeldused digitehnoloogiliste abivahendite kasutamiseks ja nende loomiseks ning pakkuda algoskusi programmeerimise valdkonnas. Aine “Tehnoloogia ja ühiskond”  vaagib digitehnoloogia rolli kultuuris ja ühiskonnas ning pakub sissevaate tehnoloogia uurimise teoreetilistesse alustesse ja filosoofilistesse koolkondadesse.

“Digitaalne kultuuriloome” on aine, mille siht on anda teadmisi digitaalse kultuuriloome võimalustest ja eripäradest, keskendudes digitaalse kirjanduse, uue meedia kunsti, arvutimängude ja virtuaalse reaalsuse ajaloolise arengu, eri liikide ja avaldumisvormide käsitlemisele. Aine “Digitaalne informatsioon ja kommunikatsioon” pakub süsteemseid teadmisi digiajastu meedia- ja kommunikatsiooniteooriatest, meetoditest ja rakendustest, analüüsib digiteerimise ja digitaalse informatsiooni rolli tänapäeva ühiskonnas ning loob eeldused oskamaks hallata digitaalset informatsiooni.

Järgmised kaks kursust, “Kvantitatiivne digihumanitaaria” ja “Kvalitatiivne digihumanitaaria” on praktilise iseloomuga ning mõeldud esmaste oskuste kujunemiseks digitehnoloogia kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete analüüsimeetodite valdkonnas. Oluline ongi meeles pidada, et tänapäeva digihumanitaaria ei huvitu üksnes suurte andmete, vaid niisamuti üksikjuhtumite analüüsist, niisamuti analüüsitulemuste visualiseerimisest. Tekstikaeve ja sõnastatistika kõrvale on juba mõne aja eest siginenud piltide, helide, asjade digitaalne uurimine, kus rõhk on pigem kvalitatiivsetel mudelitel, info visualiseerimisel, transmeedia lahendustel jne. Viimaks pakub aine “Keel ja tehnoloogia” ülevaate suulise ja kirjakeele tehnoloogilistest analüüsi- ja rakendusvõimalustest, alusteadmised ja praktilised oskused suurte tekstiliste andmemahtude töötlemiseks ning oskused keelemustrite kvalitatiivseks tõlgendamiseks.

Digihumanitaaria kõrvaleriala õpetamisse on kaasatud suur hulk õppejõude nii digitehnoloogiate kui ka humanitaarteaduste instituudist, samuti külalisõppejõude mitmelt poolt mujal. Õppekava kuraatorid on prof. Marek Tamm, prof. Piret Viires ja dr. Terje Väljataga.

Õppekavaga saab lähemalt tutvuda siin.

Tekst: TÜHI kultuuriajaloo professor Marek Tamm

  •  

    Nõukogudeaegsed õppeplakatid – ära visata või õppida?

    Humanitaarblogi

    Tallinna ülikooli ajaloomagistrandid digitaliseerivad nõukogude ajal ajalootundides kasutatud õppeplakateid ja pakuvad neile uusi kasutusvõimalusi.

    Loe edasi
  •  

    Kui digitehnoloogia kohtub humanitaarteadustega

    Humanitaarblogi

    Digitehnoloogia kiire areng on põhjustanud humanitaarias omalaadi pöörde, avanud uued võimalused inimese, tema mõtlemise ja loomingu uurimiseks.

    Loe edasi

  •  

    Viidumäel löödi omal ajal päid maha

    Humanitaarblogi

    Juuni alguses ilmus Saarte Hääles artikkel Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi tudengi Maris Öveli bakalaureusetööst, mis käsitles Viidumäe kaitsealal aastatel 2014–2015 läbiviidud arheoloogilisi uuringuid, mille tulemusel leiti ehteid ja relvi, inimluid ja hoonejäänuseid. Töö pealkiri on „Viidumäe ohverdamiskoht“ ja selgus, et Viidumäed võib pidada kultuskohaks tänu selle erilistele loodusoludele, neljale peitaarete kogumikule ja inimsäilmetele, mida võib suure tõenäosusega pidada inimohvriteks. Kultuskoht oli selles paigas tõenäoliselt 6.–8. sajandil.

    Loe edasi